Tallinna Tehnikakõrgkooli lektori ja TTÜ doktorandi Erki Lemberi sõnul on olemas mitmed lootustandvad tehnoloogiad, mis võimaldavad reovett efektiivselt taaskasutada. „Näiteks täna me teame, et mõistlikus koguses saab reovett tavalise füüsikalise protsessi abil nagu membraanfiltratsioon nii puhtaks teha, et seda võib isegi juua. Sarnast puhastusprotsessi rajatakse praegu Indias Mumbai lennujaamas, kus tulevastel reisijatel on võimalik kraanist reovett maitsta, mis muidugi vastab joogivee nõuetele,“ rääkis Lember.
„Suurim selline veetootmisjaam asub Californias, kus reoveest valmistatakse joogivett alates 2005. aastast. Igapäevaselt taaskasutatakse seal umbes 350 000 m³ reovett. Tarbijani jõuab vesi, mis sisaldab 70% põhjavett ja 30% reovett, kusjuures huvitav on veel fakt, et seda müüakse ka pudeldatud kujul.“
Lemberi sõnul Eestis vajadust reovett joogiveeks ümber töödelda niipea ei teki, kuigi teoorias on see võimalik. „Reovee puhastamine sellisel tasemel on aeganõudev ja väga kulukas protsess. Võttes arvesse Eesti põhjavee head seisu ja kraanivee head kvaliteeti, ei ole see kuluefektiivne ega vajalik. Küll aga näen tulevikus võimalust reovee taaskasutamiseks näiteks WC-poti paagis, mida on meil ökomajades juba testitud.“
Reovee puhastamisel tekkivast settest suunatakse Eestis taaskasutusse üle 90%. Valdav osa sellest kompostitakse ja kasutatakse ära haljastuses, väike osa settest viiakse prügimäele ladustamisele. Suurimaks probleemiks nii reovee kui sette tagasi juhtimisel keskkonda on selles sisalduvad ohtlikud ained, nagu raskmetallid ja ravimijäägid, mida ei ole meil täna kastutava tehnoloogia ja mahtude juures võimalik päris 100% eraldada ning samuti on tegemist väga kulukate protsessidega, mis kajastuksid tarbija veearvel. Seetõttu ei ole soovitav reovee kasutamine kastmisveena ega sette laotamine põldudele, kus kasvatatakse toiduaineid. Ühtlasi kaasnevad reovee ja reoveesette kasutamisega ranged nõuded, mida on tihti väga raske täita.