Mõni aeg tagasi kirjutas New York Timesi autor William Neuman, kuidas võrkkiiged ta Brooklyni korteris elule hoopis teise, mõnusama rütmi annavad. "Seal on lihtsalt mõnus lesida, korraks tukastada, sõnumeid saata, lastega suhelda.
Abielludes tunneme enamasti, et oleme leidnud oma täiusliku teise poole. Et aga suhe ajahambale ikka vastu peaks, ei tohi seda hooletusse jätta, vaid seda tuleks toita ja turgutada nagu lemmiktoalille.
Paljud naised, kel lapsed juba täiskasvanud, mäletavad veel nõukogudeaegset sünnitusmaja: laps viidi ära kohe peale sünnitust ja kindlatel kellaaegadel toodi sööma kärutäis ühesugustes pleekinud tekkides pampe.
Sisearhitekt Aet Pieli jaoks oli see juba teine kord aidata samal perel värskendada ja kaasajastada üheksakümnendate alguses ehitatud eramu interjööri.
Sobita kokku uinuvad kaunitarid, klaas ja kivid.
Kaktustele ja teistelegi turdtaimedele kehtiks justkui teine, aeglasem aeg kui ülejäänud toalilledele. Nagu väikesed budad võivad nad aastaid elada iseeneses, märkamata, mis ümberringi sünnib.