Laia haarde, vastutustundliku ja visioonirikka disaineri ning õppejõuna on Pärnal oluline roll mängida selles, milliste oskuste ja kogemustega disainerite järelkasv meil tulevikus toimetab ning millistes keskkondades me elame ja töötame. Arutlesime Pärnaga tänavuste disainiauhindade, koroonakriisijärgse muutuva töökultuuri ja disaineri praeguse rolli üle.
Kuidas kulgesid sinu ja Iseasi tegemised koroonakriisi ajal?
Meie töökorraldus suures plaanis ei muutunud. Töötasin ka enne osaliselt ülikoolis, süvenemist nõudvaid asju tegin kodus, ja üks meie partner töötab neljal päeval Pärnust. Toimetasime kaugtöö vormis ja katsetasime uute koostööformaatidega, mis oli põnev ja hariv kogemus. Kui tavaliselt istume uut projekti alustades ümber laua ühise paberi taga, siis nüüd tegime esmast brainstorming’ut digitaalse whiteboard’i taga.
Pigem selgines kontorisse mineku põhjus. Kooskäimisel on oma võlu ja väärtus – kiirem arendus ning uute mõtete omavahel põrgatamine on vahetum ja kiirem, kui virtuaalselt arvamust küsides. Nüüd, tagasi tavarütmis olles on näha, et pool päeva kodus süvenemist nõudvaid tegevusi teha ja teine pool ühiselt töötada on väga mõistlik.
Milline on disaineri roll töökultuuri ja -keskkonna muutmisel?
Laiemas kontekstis see kriis ilmselt inimeste tarbimisharjumusi ei muuda, aga teiseneb töökäitumine ning see, kuidas me tööd teeme. Vaja on ümber mõtestada senised koos töötamise mudelid. Koosolekuid saab väga edukalt teha üle veebi, aga koos loomiseks on vaja ühist pühendumise aega. See tähendab ka ruumikogemuse ümberdefineerimist, sest seni on koosolekuruume loodud ülekuulamiseks, ettelugemiseks ja kokkuleppimiseks. Need ruumid on varustatud suure keskse lauaga, mille ümber saab istuda. Kuigi seal võib olla pabertahvel, on pliiats ebademokraatlikult ühe inimese käes. Selline ruum määratleb, mida seal teha saab ja mida mitte, ning koosloomeks see ei sobi. Usun, et lisaks koos töötamise kohtadele suureneb radikaalselt sotsiaalse ruumi vajadus. Kahtlemata jääb alles ka süvenemist nõudev töö, mis vajab kontoris oma kohta.
Laiemalt kerkib üles palju küsimusi: milline on töökeskkonna kultuuriline tähendus, kas töötajatega pidevalt suhtleval juhil on omaette kabinetti vaja, kui osa inimesi töötab kodust, kas kõigil on oma lauda tarvis, kuidas me ühist ruumi jagame ja kasutame jne.
Iseasi poole on juba pöördunud mitmed ettevõtted, kes näevad vajadust oma töökultuur uue kogemuse valguses ümber mõtestada. Avaliku ruumi mööbli arenduse kõrval on töökeskkondade disainimine üks meie fookustest.
Oled SÄSI disainiauhinna üks algataja, osalenud teiste riikide žüriide töös ja olnud ka kriitiline seniste auhindamiste suhtes. Mida on Eestil teiste riikide kogemusest kõige enam õppida?
Eelkõige on Eestil teiste riikide kogemusest õppida kahte asja. Kas me auhindame ilu ja uudsust, disaineri professionaalset käejälge või hoopis tehtud töö mõju? Paljud välismaised auhinnad on fookuse pannud just mõju hindamisele, kuidas disaini kaudu on saavutatud muutus paremuse suunas. Seda pole üldse kerge teha, sest see on sisuline nihe, kuidas disaini vaatame ja hindame. Teiseks ei ole seni suudetud piisavalt laialt teha laureaatide järelkommunikatsiooni. Et tekiks edulood, näituste, artiklite, blogide, telelugude näol, mis aitaksid selgitada, mis see hea disain on, kuidas seda väärtust mõõta ning et tekitada ühiskonnas laiemat diskussiooni disaini rolli üle.
Sel aastal lisandus mitu uut kategooriat. Räägi palun natuke lähemalt Disainimuutja auhinnast.
Disainivaldkond on pidevas arengus, avastades ja kehtestades end üha uutes valdkondades ning mängumaadel. Ka see, kuidas tänapäeval disainerid ise oma töö väärtusest räägivad, erineb sellest, mida konkurssidel kiputakse hindama. Disainimuutja auhinnaga tunnustatakse neid, kes on avardanud disainipiire ning on disaini rakendanud uuel moel, uutes valdkondades või eesmärkidel. Toon näiteks Iseasi hiljutise töö, kus aitasime organisatsioonil analüüsida inimeste töötamisharjumisi ja lõime seeläbi ruumilise ning käitumusliku visiooni, mis on vajalik sisend nii sisearhitektile kui ka ettevõttele endale. Tulemus saavutati disaini töövõtete kaudu, kuigi traditsioonilises mõttes objekti või valmislahendust ei loodud.
Hinnatakse ka aasta disainitegu, aga mis on sinu arvates viimaste aastate disaini antitegu?
Viimast suurt ämbrit kohe ei meenu, aga juba aastaid tagasi nihutati disain majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi valitsusala alt kulutuuriministeeriumi ja see vangerdus vajaks kindlasti tagasipööramist. Disaini tervikuna loovmajanduse osana käsitlemine, vastandades seda justkui «päris» majandusele, ei ole disainile kindlasti kasuks tulnud.
Hiljuti kaardistasite koos Ruth-Helene Melioranskiga Eesti disaini hetkeolukorrad ja suunad. Millised järeldused sind kõige enam üllatasid?
Uuring keskendus uute nähtuste analüüsile disaini praktikas. Üks suuremaid üllatusi oli see, et teadlikum, uuenduslikum ja radikaalsema lähenemisega tellija on praegu avalik, mitte erasektor. Tänu teenusedisaini ja disainmõtlemise levikule on disainibüroode partnerlust otsitud sellistest kohtadest, kus see varem oli mõeldamatu. Samuti on täheldatav disaini jõuline demokratiseerumine. Disainer võib täna olla kes tahes ja autor, tema traditsioonilises tähenduses, on selles protsessis kadunud. Situatsioonis, kus kõik disainivad, on disaineri roll olla pigem initsiaator, kuraator või vahendaja. Disain justkui valgub laiali, aga samas on disaini positsioon väärtusahelas selgelt tõusnud, disainer kaasatakse üha strateegilisemal tasemel tegutsema. Ühelt poolt on protsessi haaratud palju teiste erialade inimesi, teisalt aga nõuavad need protsessid üha selgemini disaineri professionaalsete oskuste rakendamist. Näiteks visualiseerimist nii probleemsituatsioonide lahtiharutamiseks, mõistmiseks kui ka arendamiseks tasemel, kus me räägime visuaalse mõtlemise juurutamisest, mitte vaid visandamisest ja kujundamisest.
Veel üks keskne muutus on disainiuurimuse sissetoomine, mis tänapäeval väljendub eelkõige kasutajate jälgimises ja intervjuude läbiviimises, mida sellisel moel ja mahus pole seni tehtud.
Millised projektid Iseasi töölaual praegu on?
Meil on läbivalt kaks suurt fookust: töökeskkonnad ja avalik ruum. Softrendis oleme olnud kaasatud nende avaliku mööbli suuna väljatöötamisse. Thulema mööbliperekonda lisandub õige pea mitu uut toodet. Meie heal partneril, linnamööblitootjal Exteryl tulevad sügisel välja kardinaalselt uuema mõttega tooted linnaruumi. Saunumile, kes on uuendamas sauna kogemust, töötasime välja uudse kliimasüsteemiga keriselahenduse.
Pisematest projektidest oleme andnud uue hingamise Tartu maratoni medalitele ja viimaste aastate mastaapseim projekt on Nõmme uisupark, kus töötasime kogu terviklahenduse kallal teenusest arhitektuuri ja tehnosüsteemide lahendusteni. Eraldi teema on töökeskkondade visiooni arendused, kus püüame koos kliendiga töötada välja just neile sobiva töökorralduse ja seda toetava töökeskkonna lahenduse.
