Sinu arhitektuuribüroo b210 tehtud tööde valik on päris kirju − linnaväljakutest väikemajadeni. Kuidas teie kollektiiv üldse kokku sai ja milline on su roll büroos praegu, kuidas töid valite?
Alustasime oma stuudioga projekteerijate maja teise korruse ruumis number b210 veidi üle kümne aasta tagasi. Alguses oli meid suurem seltskond ja toimisime rohkem loomingulise kollektiivina. Esimesed tööd olid põhiliselt kunsti- ja linnaruumisekkumiste projektid. Seejärel tulid ka esimesed arhitektuurivõistluste võidud, näiteks Kuressaare väikelaevaehituse katsebasseini hoone projekteerimine ja Tallinna Arhitektuuribiennaali kureerimine. Need olid esimesed suuremad asjad, mis tõmbasid meid käima. Loomingulisest kollektiivist kasvas ajaga arhitektuuribüroo. Võtsime osa erinevatest arhitektuurivõistlustest ja saime aina rohkem otsetellimusi.
Töö on läbi kõigi nende aastate olnud hästi mitmekesine, meie laualt on läbi käinud hulgaliselt kunstiprojekte ja installatsioone, oleme teinud näitusekujundusi pea kõikidele suurematele Eesti muuseumidele, projekteerinud suuremaid-väiksemaid hooneid. Oleme päris palju keskendunud koolidele ja lasteaedadele, teinud neile ruumivõimaluste analüüse. Lisaks oleme aastaid õpetanud Eesti Kunstiakadeemias arhitektuuri- ja sisearhitektuuri tudengeid ning ehitanud koostöös RMKga eriilmelisi metsarajatisi.
Samal ajal on büroo töös kogu aeg kaasas käinud ka eratellijale eramute ja väiksemate arenduste projekteerimine. Viimased arhitektuurikonkursi võidud on tulnud linnaväljakutest, nt saavad meie käe all uue näo Lihula ja Paide keskus.
Mulle meeldib, et saab katsetada erinevate skaalade ja meediumitega ning olla pidevas arenemise protsessis. Viimased paar aastat olen tegelenud ettevõtte juhtimise ja arendamisega, mis on jällegi hoopis teistsugune väljakutse. Õnneks on mul väga lahe tiim, iga päev on mul abis neli-viis arhitekti, kellega koos kõik projektid valmivad.
Just konkursside puhul on meeletult valikuid, millel osaleda ja millel mitte. Mille põhjal need otsused langetate?
Konkursse on viimasel ajal üsna palju ja konkurents aina tiheneb. Kuigi mina tegelen praegu firma eestvedamise ja tööde planeerimise ning pikema plaani paika panemisega, meeldib mulle potentsiaalseid projekte alati oma kolleegidega läbi arutada. Ka konkurssidest osa võtmise räägime alati tiimiga läbi, et kes mida teha tahab. Kui on huvitav ruumiprogramm ja tellija, on konkurss hea võimalus uute ideede katsetamiseks. Võistluste puhul peab muidugi arvestama, et need võtavad meeletu aja, minimaalselt paarsada töötundi konkursi kohta, suuremate võitluste puhul veel kordades rohkem.
Sisearhitektid räägivad, et aasta otsa kodus istunud inimesed on neile palju tööd juurde toonud. Kuidas maailm teie büroo jaoks aasta jooksul muutunud on?
Praeguses olukorras on tõesti näha, et tuleb tööd juurde. Eelmine kevad oli korraks väike ehmatus, mitmed projektid läksid ootele või pausile. Kuid praegu tuleb just eratellijatelt palju töid juurde. Telefon heliseb päris tihti ja siis peab tellijale meelde tuletama, et kevadel arhitekti otsides ja alles maja projekteerima asudes ei saa suveks ehitusluba kätte. Eramu projekteerimine on väga oluline protsess just tulevasele kasutajale endale. Selleks, et head ruumi saada, tuleb varuda aega, et ideed nii arhitekti kui ka pere enda peas jõuaksid veidi settida, koos ehitusloa taotlemise ja muu asjaajamisega kulub selleks vähemalt pool aastat. Sellisest koostööst tuleb hea tulemus ja valmib hoone, mis arvestab kasutaja vajadustega nii praeguses hetkes kui ka tuleviku muutuvates oludes.
Kodus olemisele lisaks on inimesed hakanud palju rohkem ka meid ümbritsevat linnaruumi kasutama. Mitte ainult − Viru rabas on vist jätkuvalt liiklusummikud. Inimesed on pöördunud ümbritseva keskkonna poole, et saada sealt oma elamused. Väikelinnade uued keskväljakud, ka Tallinna tasapisi uuenev linnaruum seda ka pakuvad. Aga kas on midagi, mida linnaruumis saaks kiiresti paremaks teha? Näiteks väikelinnade väljakutse puhul oleme ju näinud hea kavatsusega välja kuulutatud konkursse, kus võidutöö välja kuulutamise ajal pole veel mingit selgust, millal selle ehitamiseks üldse raha leitakse.
Täpselt nii ongi. Linnaväljakud on pikemaajalised protsessid ja tore, et paljud neist on valmis ehitatud ja inimesed neid ka kasutavad. Tänases olukorras veedavad inimesed rohkem aega väliruumis ja otsivad uusi sihtpunkte. Ma olen isegi läinud mitu korda vanalinna jalutama, et kogeda seda teistmoodi tühjust, mis seal turistideta valitseb. Talvel oli vahepeal tunne, et hoopis vanalinnast on saanud uus Viru raba, nii palju kohalikku rahvast oli ringi jalutamas.
Näha oli ka linnavalitsuse püüdlusi linnaruumi huvitavamaks muuta, nt Vabaduse väljaku valgusinstallatsioonid. Isiklikult polnud need minu maitse järgi, aga samas on hea, et inimestele on antud väliruumis üks lisasihtkoht, mida avastama minna. Mida tahaks rohkem, on selliste projektide põhjalikum läbimõtestamine. Et kas tellime hankega mingid juba valmis mõeldud lambid ja tooted või anname kunstnikule võimaluse luua koha-spetsiifiline teos ja sellega ka ruumile suurem väärtus.
Oluline teema linnainimese jaoks on ka asjaolu, et loodusesse minemiseks on vaja autot. See on jällegi omamoodi vastuoluline. Olles ise projekteerinud mitmeid objekte koos RMK ja EKA sisearhitektuuri tudengitega, oleme näinud, kuidas mingid kohad − näiteks Pähni metsakõlakojad või Tuhu raba linnuvaatlustorn − saavutavad märgilise olemuse ja inimesed hakkavad sinna «palverännakuid» korraldama.
Samal ajal on meie metsades aga palju radu, mis pole nii tuntud. Mõistlik oleks inimesi hajutada. Aga inimestel on vaja sihtpunkti. Sotsiaalmeedia ajastul on vaja teada anda, et «mina olin siin», ja selleks on vaja objekti, millest pilti teha. Lihtsalt mets ja puud ei ole enam piisavad. Ja kui looduslikud olud ei ole nii fotogeenilised, siis erilised arhitektuurilised objektid kaunis looduskeskkonnas toimivad alati. See on midagi, millega Eesti saab veel ennast hästi reklaamida − ühendada kaunis loodus ja kaasaegne arhitektuur.
On Tallinn üldse ennast näidanud inimsõbraliku linnakeskkonnana või tuleb tõdeda, et see linn on praegu enne-kõike autodele?
Kahjuks näeme linnaplaneerimises, et põhiliselt keskendutakse praegu siiski autoga liiklejale. Aga ma väga ootan seda algatust, et suveks muuta osa kesklinna sõiduradu jalgratturitele ja jalakäijatele. Kuna koroona on pannud meid igas valdkonnas liigutama palju kiiremini, katsetama uusi ideid, tahaks näha ka linnaruumi parendamist selliste häkatonilaadsete võtetega.
Kas eelmise kevade trend, et tahetakse linnast eemale saada, on jäänud püsima?
See trend on nüüd kindlasti süvenenud. Paljud otsivad oma väikest kohta looduses.
Kas see on üldine trend või leiavad need huvilised sind järjest paremini üles, sest tehtud tööd paistavad rohkem silma?
Paratamatult veedavad inimesed praegu palju aega oma kodudes ja on tekkinud aega mõelda ümbritseva ruumi peale. On palju uute hoonete projekteerimist, aga ka olemasolevate hoonete rekonstrueerimist ja juurdeehitamist. Suurem osa neist asub tõesti kuskil maapiirkonnas. On nii väiksemaid hooneid, mida tehakse endale suvitamiseks, aga ka mitmesaja ruutmeetri suuruseid villasid.
Väikemajade kõrval on tugevalt olemas teistsugune äärmus, kus kodu peab olema koht, kus kõiki funktsioone saab turvaliselt täita: kodu peab olema nii magamiseks ja elamiseks kui ka kontori pidamiseks; peavad olema abihooned, külalistele eraldi saunamaja. Mitu tööd on ka sellised, mis on pigem kompleksilaadsed asjad. Majad, mida inimesed rajavad koduks, ja kohaks, kust põlvest põlve elada ning suure elutoa pika söögilaua taga jõule pidada.
Teise grupi moodustavad inimesed, kes otsivad puhkusekohta. Paljud neist mõtlevad ka sellele, et ehkki ennekõike oleks koht küll endale, võiks saada seda sel ajal, kui nad ise suvekodu ei vaja, välja rentida. Inimesed on leidnud väga looduskauneid kohti ja tänu sellele, et olen mitmeid objekte loodusesse teinud, on nad ilmselt minu juurde jõudnud.
Tellijad tahavad saada silmapaistvat kaasaegset arhitektuuri loodusesse. Paljud on läbi lapanud majatehaste kataloogid, vaadanud läbi arhitektuuriblogid ja leidnud, et tahavad luua midagi unikaalset, midagi, mis paistab silma. Täna oleme olukorras, et hoone, mida tahame kasutada ka välja rentimiseks, ei saa olla lihtsalt hoone ilusas looduses ilusate vaadetega. Sellel hoonel peab olema ka oma karakter ja sel peab olema oma lugu rääkida. Elame lugude maailmas, tahame tunda, et see hoone räägib kas sinu asukoha ja ümbrusega seonduvat või selle omanike lugu. See peab olema arusaadav, loetav ja järgmisel hetkel tegelikult ka pildistatav.
Teed hästi palju puidust hooneid. Kas see on su enda eelistus või tellija soov? Puit on selline taasavastatud vana materjal, mis näib praegu populaarne.
Nii ja naa, mina isiklikult ei ole piire pannud. Tavaliselt sünnib materjaliotsus koostöös kliendiga. Kivimajal on omad kuvandid, näiteks on see paljude arvates hästi vastupidav ja tulekindel. Minu jaoks on oluline kasutada ehedat materjali, olgu siis puit või kivi, ka maakivil on põnevaid kasutusviise. Aga puiduga rajame hea sisekliima ja väiksema jalajäljega hoone. Oluline on Eesti puitu, mida suures koguses maha võtame, ka väärindada. Et ei oleks lihtsalt palk, vaid toodaksime sellest kõrge kvaliteediga ehitusmaterjali. Tähtis on Eesti arhitektuuri promoda läbi heade näidete − puidu kasutamine on kindlasti üks võimalus.
Maidla Loodusvilla on kindlasti üks selliseid näiteid, mis Eesti puitarhitektuuri maailmas tutvustab. Sul on väikemaja tegemiseks endal hea kogemus, oled elanud poolteist kuud ekspeditsiooniga Arktikas Franz Josephi maal pisikestes konteinerelamutes. Mis olid need kogemused, mis pisikesel pinnal elamine andis?
Väikesel pinnal elamise planeerimiseks andis sealne kogemus kindlasti palju juurde. Üks asi on olla tavapärases keskkonnas ja veeta suvel üks öö telgis või peatuda tuttava juures väikeses majakeses. Aga kui pead pikema perioodi elama väga väikesel pinnal, kus sinu ära- või üksiolemise kohaks saab sinu voodi, millele tõmbad kardina ette, on hoopis teine tunnetus. See, kuidas erinevad funktsioonid on väikeste ruumide vahel ära jagatud nii, et inimestele on antud ka võimalikult palju privaatsust. Elasime kaheksakesi kolmes pisikeses konteineris, mille väikeses sisehoovis asus kuivkäimla. Läbi hoovi minemiseks pidid alati kontrollima läbi uksesilma, ega jääkaru pole. Alalt välja ilma relvaga saatjata ei tohtinud üldse minna.
Kui me Eesti keskkonnas räägime väikese objekti või majakese planeerimisest, on oluline arvestada just ümbritseva looduse ja väliruumiga. See saab oluliseks osaks siseruumi planeerimisel. Väliruum on n-ö toa pikendus, osa funktsioone saab väikesest majakesest välja viia, nagu pesemine, tualettruum või lõkkel söögitegemine. See sobitub just loodusesse projekteerimisel.
Kust su huvi polaaralade vastu tuleb?
See sai alguse kooliajal, kui õppisin Londonis ja tekkis huvi kliimamuutuste vastu. Veetaseme tõus, kalda erosioon, energiatõhusus jne. Mõtlesin selle teemaga magistritöö raames Eestis tegeleda, aga sealt liikus see idee kiiresti edasi veel suuremate küsimusteni.
Magistritöö oli minu jaoks koht, kus katsetada oma pööraste ideedega. Kuna tol ajal olime juba alustanud oma ettevõttega ja tegelesin igapäevaselt projekteerimisega, tundsin, et ei taha oma magistritöös teha seda, mida ma niikuinii juba iga päev teen. Tahtsin süveneda teemasse, millega muidu pole põhjust tegeleda.
Kliimamuutuste põhjuste uurimiselt sattusin polaarteemadele. Mind paelus, kuidas projekteerida keskkonda, mida ma tol ajal üldse ei tundnud. Vaatlesin erinevaid arktilisi piirkondi ja saarestikke ning lõpuks otsustasin teha magistritööks utoopilise arktilise päästejaama, mis on ehitatud merejääle ja triivib koos sellega. See töö viis mind juba edasi ekspeditsioonile koos National Geographicuga Franz Josephi maale ja edasi olen korraldanud polaarteemalisi loenguid ja töötube koos Eesti polaarklubiga. Hiljuti kõnelesin ka koos poliitikutega paneelis, mis tõestas Eesti võimekust saada Arktika Nõukogu vaatlejaliikmeks.
Kui palju on see seotud arhitektuuriga, kui palju kliimaküsimustega?
Minu jaoks on seos arhitektuuriga väga oluline. Meil on palju häid teadlasi, kes tegelevad kliima- ja polaarteadusega, aga mind huvitab just arhitektuuri ja kunsti ühendamine polaarteemadega.
Hiljutine Admiral Bellingshauseni ekspeditsioon Antarktikasse andis näiteks võimaluse teha ekspeditsiooni tutvustamiseks installatsiooni Kopenhaagenis. Selleks oli suur valge vaip, mis viitas Antarktika avastamisele 200 aastat tagasi, ja möödakõndijad said olla Antarktika avastajateks ja jätta oma jalajälje valgele pinnale. Kunstiliste võtetega on võimalik teadusele ja näiteks Antarktika avastamisel hoopis teise nurga alt tähelepanu pöörata.
Väga laiahaardeline on ka Maidla mõisa projekt, millega viimasel ajal kõige rohkem tähelepanu oled saanud. Kuidas see edasi areneb?
See on eriline projekt. Tähelepanu pälvinud Maidla Loodusvilla mikrohotell asub tegelikult väga huvitavas ja mitmekesises Maidla mõisa ajaloolises keskkonnas. Mul on hea meel, et olen saanud kaasa rääkida kogu projekti suurema visiooni paika panemises. Kompleksi omanik Ragnar Sass ja projekti eestvedajad Susanne Org ja Marek Murumets on olnud avatud igasugustele hullumeelsetele ideedele. Põhiline küsimus oli, kuidas mõtestada ajaloolist pärandit ja liita sinna juurde nüüdisaegne disain ja kuidas pakkuda külastajale unikaalset kogemust.
Lisaks looduses paikneva hotellitoa disainimisele olin kaasatud ka ajaloolise teenijatemaja projekteerimisse, kus tegin kogu esimese korruse ruumiplaneeringu ja sisekujunduse. Idee oli kõigi olemasolevate ajalooliste kihistuste väärtustamine tänapäevaste ruumivõtetega. Me ei soovinud taasluua ainult mõisaolustikku, vaid jätsime seina nii nõukaaegse lastekodu rohelise seinavärvi, erinevad tapeedi-kihistused kui ka paarisaja aasta vanused paekivimüürid. Loodud sai uus moodne ruumiprogramm koos väikese baari, vastuvõtuala, suure ühisköögi ja söögiruumiga.
Maidla edasised plaanid on väga muljet avaldavad, kavas on avada lagunev mõisahoone ajutisteks sündmusteks ning töös on järgmised unikaalsed väikeobjektid. Suvel peaksid valmima veel kaks mikro-hotelli, ühte projekteerin mina b210ga ning teist Kadarik Tüür Arhitektid. Meie mõte oli, et kompleksi alale koguneks mitmeid erinäolisi ja ootamatu funktsiooniga unikaalsed arhitektuuripärleid. Tellija väärib suurt kiitust, et panustab nii suure entusiasmiga Eesti kaasaegse arhitektuuri arendamisse.
Õpetad ja pead loenguid. Mis huvitab praeguseid noori, mis teemadega tahaksid nad arhitektidena tegeleda?
Põhiliselt olen õpetanud esimese kursuse arhitektuuri- ja sisearhitektuuri tudengeid. On suur vahe, kas nad tulevad otse keskkoolist või omavad suuremat elukogemust. Esimesel kursusel pole kunstniku visioon nii selgelt välja arenenud. Olen nendega palju teinud installatsioone metsadesse − näha on suurt uudishimu ja tahet avastada. Kui noor tuleb otse keskkoolist, siis ta tahab, et talle öeldaks väga täpselt, mida teha. See on ka väike kriitika haridussüsteemile − oleme nii kasti pandud, et ei oskagi sellest väljapoole mõelda. Kindlasti on huvi maailma avastamise vastu tajuda tudengite lõputöödest. Paljud võtavad väga laiahaardelisi ja uusi teemapüstitusi.
Mida sa arvad, et teed 15 või 20 aasta pärast?
Arvatavasti olen siis sukeldunud uutesse põnevatesse projektidesse. Mulle ei meeldi asjadesse kinni jääda, tahan katsetada. Ma ei tahaks jääda rääkima ainult minimajadest või näitusekujundustest, tahan olla ise pidevas arengus ja luua ruumi samasuguse järjepidevusega, kuidas ma ise nii arhitekti kui ka inimesena arenen.
