Viljandi haigla ja tervisekeskus on viimaste aastate üks ambitsioonikamaid tervishoiuvaldkonna projekte. Üldiselt on nii Tallinnas kui ka Tartus meditsiinikomplekside puhul nööpide külge pintsak, püksid ja kasukas õmmeldud, ent Tervikumi puhul ehitati mõistlikult kohe sobiva plaanilahendusega ning tehnoloogilist hetkeseisu ja lähitulevikku arvestava ruumiprogrammiga hoone.

Haiglaprojekti vedas arhitekt Jaan Kuusemets, kes on hiiumaiste juurtega DAGOpenis töötamisele lisaks juba aastaid olnud tehnikaülikooli õppejõud. Sestap jätkub tal selliste intellektuaalselt, aga ka tehniliselt keerukate ülesannete lahendamiseks kuraasi. «Meie üks peamisi eesmärke oli projekteerida uus kaasaegne haigla, mis ei näeks välja nagu haigla. Juba arhitektuurivõistluse ideekavandit projekteerides lähtusime biofiilse arhitektuuri ja ravi toetava keskkonna kontseptsioonist,» räägib ta. Mida see tähendab? «Ma arvan, et üks suuremaid saavutusi ja eeliseid tänapäeva meditsiinis on närvi- ning immuunsüsteemi otsese seose avastamine. Negatiivsed emotsioonid ja stress muudavad immuunsüsteemi kergemini haavatavaks ning positiivsed emotsioonid ja tunded pigem toetavad vastupanuvõimet ning optimismi. Sellest tulenevalt on kvaliteetne ja hoolikalt kujundatud haigla keskkond, mis mitte ainult ei muuda patsientide haiglas viibimist mugavamaks, vaid ühtlasi mõjutab otseselt ka nende tervenemise protsessi, vähendades seeläbi taastumise ja haiglas viibimise aega. See omakorda võimaldab kokku hoida reaalsed tervishoiukulusid. Ehk siis ruum ja keskkond, kus viibitakse, täiendab ja toetab minu hinnangul meditsiinilist ravi.»

Viljandile omase inimmõõtmelise skaalaga pole autorid mastaapsusest hoolimata vastuollu sattunud, paigutades hoone nii, et see oleks eri ümbruskonna majade kõrgustega kooskõlas. Nii on turuplatsi pool pidulikum, väiksemate majadega piirnevatel külgedel on ehitis taas madalam ja sobiva liigendusega. Ruskete seintega jätkatakse linnale iseloomulikku koloriiti.

«Lähtusime naabruskonna hoonetest. Eesmärgi saavutamiseks loobusime ideest projekteerida üks suur haiglahoone ja otsisime võimalust komponeerida terviklik ning funktsionaalselt võimalikult hästi toimiv haigla väiksematest liigendatud mahtudest. See võimaldas mitte rikkuda ümbruskonna struktuuri ja samal ajal luua kaasaegne uus haigla, mis ei näe välja traditsioonilise institutsionaalse raviasutusena,» selgitab arhitekt. Hoonete mahud asetati omavahel nihkesse, et tekiks tundlik ja tasakaalustatud kompositsioon. Lisaks töötavad konsoolid ja tagasiasted kui varikatused ning pakuvad kaitset vihma ja päikese eest. Need fassaadipinnad, mis paistavad kaugemale, kaeti naturaalse puiduga ja mõjuvad sestap sõbralikuna.

Kuusemetsa esimesed haiglaprojektid olid 2010. aastal Hiiumaa Haigla rekonstrueerimine ja laiendamine ning 2013. aastal Saksamaal Warenis Amsee kliiniku ja hotelli juurdeehitis. Tervikumi konkurssi tehes kutsus ta appi aga kaks Hispaania bürood. «BAKPAKi asutajad ja juhtivad arhitektid on minu sõbrad ning endised ülikooliaja kursusekaaslased, kellega oleme teinud koos erinevaid projekte juba õpingute ajast peale nii Hispaanias, Eestis kui ka näiteks Soomes. Planho on puhtalt meditsiinitehnoloogiale ja haiglate projekteerimisele spetsialiseerunud ettevõte, kelle kaasamine oli vajalik, et nii suure aktiivravihaigla spetsiifiline funktsionaalsus ja tehnoloogia kohe koos arhitektuurse kontseptsiooniga parimal viisil paika saada.»

Arhitekt tõdeb, et keskhaiglaid projekteeritakse väga keerulise ruumiprogrammi järgi ja need on nagu miniatuursed linnad. Siin organiseeriti funktsioonid nelja omaette mahtu, millel on ka iseseisvad sissepääsud. Ühtlasi suudeti teha nii, et majas sees saab mugavalt liikuda nii meedik kui ka patsient kompleksi eri osade vahel. Seda toetab ka Stuudio Stuudio hõlpsalt jälgitav infograafika. Kuusemets mõistab, et kõiki vajadusi ja tehnoloogia muutumist ei ole võimalik nagunii arvestada: «Kogemused näitavad, et haiglad on pidevalt muutuvad organismid, mis võivad lisaks sisemisele muutumisele ka kasvada või kahaneda.»

Juhtiv sisearhitekt oli Tarmo Piirmets, kes püüdis võimendada lahenduses tervistava miljöö ideed. Nii tõi ta sisse looduslikele elementidele viitavaid ning ka rõõmu ja meelerahu toovaid värve – palatikorruse sinine on kui õhk, ambulatoorse osa roheline aga kui klorofüll, kollane nagu päike. Nagu mujalgi, lähtub kontseptsioon siiski kohalikest: «Siin soovisin, et motiivideks poleks ei «tikupoiss» ega käpikumuster, mida viljandlased rohkem juurde ei igatse. Samas tahtsin, et interjöör mõjuks Viljandile omaselt inimliku ja intiimsena, pigem väikese kui suurena. Nii püüdsin seinapindu tükeldada ja väiksemateks osadeks jaotada.» Tõepoolest – oma murega koridoris ootava patsiendi muresid ei võimendata tehnokraatlikult heidutava jaheduse ja tuimusega, mis sellistes paikades siiani üsna tavalised on. Ent lisaks tuli mõelda läbi ligipääsetavus ja ohutus näiteks jalaluumurruga EMOsse saabujale, rahutule mudilasele või sünnitajale ning kuidas tagada ülikõrgete hügieeninõuetega asutuses koristamise mõttes kerge hooldus.

Viljandist tasuks šnitti võtta mujalgi ja nihutada arstiabi andmine sinna, kus inimesed tegelikult liiguvad ning kuhu on kerge minna. Järjest kõrgemal tasemel arstiabi osutamiseks on hädavajalik tänapäevane, tulevikku vaatav keskkond. Vananeva ühiskonna vajadusi ei saa eirata.

Tervikum

Konkurss 2018, valmis 2025

Võidutöö autorid: Jaan Kuusemets, Enrique Vallecillos Segovia, José Antonio Pavón González

Arhitektuur: Jaan Kuusemets, Erko Luhaaru (DAGOpen Arhitektuuribüroo), Enrique Vallecillos Segovia (Planho Consultores), José Antonio Pavón González, José de la Peña Gómez-Millán (BAKPAK Architects)

Juhtiv sisearhitekt Tarmo Piirmets (PINK), kaasa töötasid Jekaterina Zakilova, Anni Kotov, Roger Laas, Trine Tõniste, Anni Gihm

Maastikuarhitektuur: KINO maastikuarhitektid

ARHITEKTUUR | Sõbralik ehk biofiilse arhitektuuriga Tervikum

ARHITEKTUUR | Rõõmsad näod Saku uues koolimajas