Oled kasvanud pedagoogide lapsena, keskkonnas, kus õpetamine oli kõige loomulikum tegevus. EKAs oled õpetanud juba pikka aega. Kas oli ainult aja küsimus, millal selle veel tõsisemalt ette võtad?
Inimene õpetab seda, mida ta parasjagu õpib − see on vastastikune protsess. Ma ise saan ka kogu aeg õpetamise käigus paremaks, saan midagi teada. Olen märganud, et moeillustratsiooni töötuba tehes on õhus nii suur loominguline energia, mis annab mulle endale väga palju ideid. Hakkan õpilastele näidiseid tegema ja jõuan selle käigus ise täiesti uue ideeni. Inspiratsiooni ja loovenergia sees olemine hoiab käimas − see on võimas!
Olen avastanud, et mulle meeldib ja sobib muuseumi keskkond väga. Näiteks arhiivikapid. Mu isal olid töö juures tehnikumis, kus ta õppejõud oli, väga süstematiseeritud sahtlid kivide, kivimiproovide ja muu sellisega − nagu muuseum!
See aasta on õpetamise mõttes üldse väga huvitav olnud. Lisaks muuseumitööle olen esimest korda mentoriks ühele väga andekale noorele inimesele, Rasmus Siimannile. Mul ei ole nii huvitavat õpetamise kogemust varem olnud. Ta on nii fookustatud noor inimene, 100% moele ja töötamisele keskendunud. Ma ise õpin temalt seda fookuse hoidmist ja keskendumist. Arvan, et tema teeb Eesti moes veel midagi suurt ja olulist.
Kui vaadata, mis töötube plaanid ETDMis disainihuvilistele teha, leiab moeillustratsiooni kõrvalt laialt skaalalt teemasid kaasaegsest rüiuvaibast kuni leitud esemetest ehete tegemiseni. Kas võtad õpetamist kui võimalust eksperimenteerida tehnikatega, mida loomingus nii vabalt ehk kasutada ei saa, kui kusagil kuklas on ka teadmine, et kollektsioonid tuleb pärast ka maha müüa?
Ma olen ahne haaraja, tahan uurida uusi asju. Moedisainer peab kogu aeg leidma uusi tehnikaid, asju, mis põnevust pakuvad, ja mõtlema, milliseid kangaid luua. Õpetamine on hea töö, mis pole enda loominguga nii otseselt seotud, aga annab energiat ja inspiratsiooni.
Samas, leitud esemetest ehete loomine on midagi, millega ise kunagi alustasin, aga Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis olen selle kohta palju juurde õppinud. Kui lõpetasin Londoni Central Saint Martins College’i, tundsin, et sellisel tasemel rõivaid, nagu ma oleksin soovinud, ma tol hetkel teha ei saanud. Jõudsin niimoodi ehete juurde ja minu jaoks oli see mõnus protsess: ostsin tangid ja hakkasin peale − igaüks saab sellega hakkama! See oli loominguline tegevus, mis ei nõudnud suurt investeeringut ja millest tuli suur rahulolu. Miks mitte seda inimestega jagada?
Ma olen jagav tüüp, ma võin hea meelega enda leiutatud tehnika või nipi edasi anda. Keegi niikuinii ei kasuta seda täpselt samal moel.
Ühtepidi meeldib mulle leitud asjade esteetika pungi tõttu − ma ise pole küll kunagi punkar olnud −, aga mu boyfriend oli, ja Londonis on punk alati kuidagi oluline olnud. Olen üles kasvanud pungiajastul, see tundub mulle autentne ja omane, ehkki ma ise olen minimalistlikum. Londonis on ka alati hinnatud stiliste, kes punkesteetikast lähtuvad, näiteks Judy Blame (Briti disainer ja stilist, 1960−2018 − toim.)
Aga leitud esemetest kunstnikuehete loomine tuleb teistpidi juba palju varasemast ajast. Anni Albers (saksa päritolu Ameerika tekstiilikunstnik, 1899–1994 −toim.) oli tekstiilikunstnik, kes hakkas kasutama igapäevaesemeid – näiteks juukselõkse, teesõelu jms − ehete valmistamiseks.
Nüüd uuesti ehetele mõeldes ja seda töötuba ette valmistades avastasin Eesti kunstniku Rein Metsa (uuenduslik Eesti metallikunstnik, kes tõi ehteisse tähenduslikud ready-made-detailid, et.wikipedia.org/wiki/2011 − toim.). Mind huvitab müstika, maagia, varjatud kunstid − tema looming tundub hästi sümbolistlik ja põnev. Ehete töötuba on osaliselt temast inspireeritud.
Kas tunnetad ka seda, et igal pool pole suhtumine ehtesse nii vaba? Sa oled siiski sattunud liikuma ehtekunsti mõttes uuenduslike Tallinna ja Londoni vahel, aga need on mitu sammu ees paljudest Euroopa riikidest, kus ehe tähendab jätkuvalt vaid väärismetalle ja -kive.
Seda kindlasti. Aga Eesti ja Londoni vabadus on hästi erinevad. London on väga multikultuurne, seal on teine meelelaad, London on mässuline. Eestis on inimesed vabad selles mõttes, et meil on palju ruumi ja loodust, metsikust.
Sa ütlesid, et ei karda jagada oma tehnikaid ja spontaprint on üks neist, mida nüüd õpetama hakkad. Kuidas üldse sünnib üks uus tehnika?
Hakkasin Londonis oma köögilaual tegema T-särki. Kohe olin küsimuse ees: kuidas teha nii, et ei ole mingit valguslauda? Leiutasin, kuidas sellistes tingimustes välja lõigata šabloonid, kuidas need T-särgi peal jäävad, kuidas kasutada selleks siiditrüki värve. Tavaliselt kasutatakse siiditrükki, mis eeldab, et toodad palju, lood suure tiraaži. Aga ma tahan teha vähe. Selles tehnikas jõuab ehk valmistada neli T-särki päevas. See ongi kunstniku T-särk, mida saab toota vaid limiteeritud koguses. Aga nii väärtustadki asju rohkem. Hoiad hästi, pesed ehk käsitsi isegi.
Moemaailm on kriitikat saanud ületootmise tõttu ja disainerid on jaganud oma vastakaid tundeid − enam pole jäänud palju probleeme, mida disaini mõttes lahendada, ja ega rõivaidki ole vaja juurde toota. Kas sul on veel alles jäänud soov moega tõsisemalt tegeleda, teha kaks suurt kollektsiooni aastas?
Ei, mul on ambitsioon teha just väikest kollektsiooni. Olen moest suhteliselt eemal olnud, aga kogu selle aja olen kogunud mõtteid, jätnud meelde kangatootjaid, kogunud Inglismaalt infot, kus midagi toodetakse veel − näiteks lahedaid villaseid kangaid. Ehk et materjalid on olemas, tehnika on olemas, nüüd on vaja tegema hakata.
Üht-teist on pooleli, arendan praegu lõikeid. Protsess on käsil ja tean, kuhu ma liigun. Mulle piisab Eesti skaalast, isegi meeldib, et see on väike. Inimesi, kes mu asju tahavad ja kannavad, ei peagi olema palju. Tegevused on jagatud ja saan moes teha seda, mida soovin, ning pole paanikat, et pean tootma kauplustele suuri kollektsioone.
Kuidas sa näed Eestit kui disainimaad? Mulle tundub, et meil on oma tipptegijad kogu aeg olemas olnud, neid lihtsalt ei tõstetud esile nii, nagu meie kõrval Skandinaavias tehti, kus algusest peale on ka persoone disainis välja toodud.
Meil oli kollektivism, polnud staardisainereid, keda esile tõsta. Tunnen, et Eestis ei väärtustata ega võeta arvesse meie tausta ega kogemust. Tahetakse olla nagu Põhjamaad − mida me ühtepidi ju olemegi, aga teistpidi ei ole. Meil on palju huvitavam ajalugu, me oleme elanud üle raskeid aegu − eks teistel ole muidugi olnud omad raskused − ja meil on empaatia asjade vastu. Lääneeurooplased ei saa meist aru, meil oma vaimne ruum ja oma vaimsed kogemused − see on tegelikult lahe ja sellega võiks leppida. Ei pea pingutama, veri ninast väljas, et olla Põhjamaad.
Meie disainerid hoidsid ennast läänemaailmaga ikka kursis. Eesti asjad polnud magedamad, need olid lihtsalt omas ajas ja ruumis. Nagu näiteks Tarbeklaas −tänu ETDMi näitusele ja raamatule on inimesed hakanud nimesid ja vaase kokku viima. Teavad näiteks, millised on Eino Mäelti vaasid. Vaatavad kodus salatikaussi ja saavad aru, et vau, mul on ka Eesti disaini klassikat!
Ma olen ise toolifänn. Leidsin just ARSi majast vana tooli, kavatsen selle kindlasti restaureerida. Siis tegin lahti ühe vana Kunsti ja Kodu numbri − seal ajakirjas on toredad fotolavastused − ja see tool on seal! Tuled muuseumisse, lappad siin vanu ajakirju ja avastad, kui lahedalt asju juba siis interjööris kasutati.
Kas hakkad restaureerimist ka veel selles tuules õppima?
Ei, ma teen ikka oma oskuste piires endale koju. Aga eks ma olen puiduga palju töötanud, teen oma ehteid puidust. Mummud saan ühest väikesest Eesti puiduettevõttest, nad lõikavad minu šabloonide järgi kujundid välja. Alustasin sellest, et kasutasin mänguasjade detaile, aga jõudsin selleni, et tahaks ikka omi. Ja väiksemad detailid, klotsid, saen käsitsi, mis on muidugi ajakulukas. Aga teen oma ehteid niikuinii ükshaaval.
Kevadel mängisin mõttega, et lähen õppima treimist või puutööd. Aga siis tulid muidugi muud tegemised ja elu läks käima. Sain aru, et ma ei pea kõike ise tegema.
Ehtekunstnike suhtumine tundub olevat, et tuleb ikka kõik ise tinutada ja joota ja lihvida.
Ma ei ole ju tegelikult ehtekunstnik. Need on moeehted, mida ma teen, ma ei ole juveliir. Kasutan osalt valmisdetaile, osa värvin ise. Puudujääk on see, et ma pole ehetele pakkunud konteksti ehk riideid. See on põhjus, miks ma tahan teha moekollektsiooni. Ma tahan teha terviklikku look’i. Inimesed ei saa sageli esteetikale pihta. Ma olen teinud mingid asjad ja jätnud inimesed hätta sellega, mis ehte juurde käib.
Mulle meeldib moes mugavus ja dünaamilisus, riided, milles saab liikuda ja tegutseda. Ma ei loo mingit prouade asja, millega tippida kontsadel läbi vanalinna. On hoogne elu, sportlikud jalanõud, näed värske välja − aga ka hooletu ja muretu. Võib-olla viskadki suure kleidi selga ja sellesama kaelakee ning look on koos kerge vaevaga. Ja siis paned teise kaelakee ja on kõik teistmoodi.
Moest rääkides tulevad silme ette kõigepealt sinu moeillustratsioonid. Või peaks isegi ütlema − maalid?
Ma olen kusagil distsipliinide vahepeal. Leiutasin isegi uue sõna: moegraafika. Siis ei solva ühtegi maalikunstnikku ega graafikut. Ma olen õppinud EKAs ka graafilist disaini koos tööstusdisainiga Bruno Tombergi käe all. Olen disaininud laualambi, vesijalgrattaid, fonte. Katnud guaššvärviga ühtlaselt mingeid pindu. See on kandunud minu illustratsioonidesse. Korralikult vormistamine on koolist kindlasti külge jäänud. Vahel lööb spontaansus välja, aga korralikkus ikka domineerib. Olen märganud, et inimesed, kellele meeldivad mu asjad, on tihti ise arhitektid, graafilised disainerid, kellele meeldib korrastatus.
Paar aastat tagasi võitis interjööripreemia üks Ace of Space’i tehtud korter, kus olid minu illustratsioonid seinal. Ma olen mõelnud, et tahaks proovida ka otse seinale maalida. Nagu Henri Matisse (Prantsuse kunstnik, 1869−1954 − toim.). Ta maalis suurelt, otse seinale.
See aasta on olnud kõigile teistmoodi, paljud leidsid kevadel endale ootamatult aega, et uusi asju katsetada.
See aasta on olnud väga teistmoodi. Aga need kaks kuud kevadel − mul ei jäänud tegelikult aega, et rahulikult süveneda, midagi uut valmis teha. Kolisime sel ajal kaugjuhtimisel. Tegime kevadel paugust otsuse kolida ära Eestisse. Nägime, et ei saa enam edasi-tagasi käia. Piirid läksid lukku, keegi ei teadnud, kui kauaks. Eestisse kolimise otsus sündiski hetkega −ostsime piletid ja pidime peaaegu kohe sõitma. Millegi korraldamiseks aega polnud, kolimiseks aega polnud.
Mentaalselt loobusime kõigist oma asjadest. Olime elanud korteris 16 aastat, Londonis olin ma tegelikult olnud kauemgi, 20 aastat. Ja siis oled fakti ees, et ma nüüd homme lähen päriselt ära. Mis ma siit kaasa võtan? Kas ma saan üldse midagi kaasa võtta? See oli nagu Siberisse minek. Ma ei teadnud, kellele mu asjad nüüd lähevad, prügikasti või saavad kellegi omaks. Või pääsen juba mõne kuu pärast tagasi? Nii et mõttes pidin loobuma kõigest: maalidest, riietest, mööblist.
Siis selgus, et korteri omanik lubas asju edasi hoida, ja kolm satsi sõpru käis kõike pakkimas. Andsime väga palju asju ära. Väga lahe tunne oli ära anda − kellelgi on neid asju vaja, need ei lähe raisku. Mööblit ma siia ei toonud.
Ma tundsin kogu aeg, et siin on rohkem vabadust. Londonis on rohkem infot ja stimulatsiooni ning inspiratsiooni. Kui sul on Tate Moderni liikmekaart, saad sinna igal hommikul minna kohvi jooma, istuda liikmete toas ja vaadata üle jõe. Käid ja oled selle sees ning see on nii lahe. Aga selline elu keerati kinni.
Sinu elus on olulised olnud Tallinn ja London. Kas on mõni selline koht veel?
Ma pole suur reisisell olnud, vaid pendeldanud kahe koha − tegelikult isegi kolme koha, stuudio ja kahe kodu vahel. Rohkem ei jaksakski.
Londonis on mentaalne segadus, Tallinn on klaar. Londonis lähed bussi ja kõik räägivad eri keeli, kõik kultuurid on koos. Tallinnas on palju mentaalset vaikust.
Üks tuttav inglane ütles kunagi, et talle meeldib Tallinn, sest kõik inimesed, kes on siia mujalt tulnud, on tulnud armastuse pärast. Aga see oli viis aastat tagasi. Praegu tullakse juba erinevatel põhjustel. Aga on kohti, nagu Põhja-Soome, Põhja-Jaapan või Patagoonia, sellised kummalised eraldatud kohad, kuhu lähevad ainult need, kes seda kohta armastavad.
Sellest kaosest, mis Londonis valitseb, on raske luua midagi originaalset, sest sa ei kuule enam signaali, mis sinusse sisse tuleb.
