Eestlased ütlevad enda kohta: maarahvas, metsarahvas, mererahvas. Aedadesse vaadates võiks lisada kivirahva, sest pole aeda, kus poleks mõnd kivi, sageli veel imetlemiseks esile tõstetud.
Suureõieliste elulõngade võrsed Eesti oludes tavaliselt talve üle ei ela. Pehmel talvel võib see ehk isegi õnnestuda, aga kunagi ei tea ju ette, kui külmaks võib minna.
Hobimesinik Margret Wermert on loonud paradiisliku paiga, kus nautida looduse loomulikku kulgemist ja putukate, aialindude ning väikeloomade toimetamisi.
Margret ja Hermann Wermerti kodu asub Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Münsterland
Juba esimeste lumevabade laikude tekkides sunnib kevadeootus varaseid õisi otsima.
Kevadekuulutajate hulgas on rohkelt sibullilli, kes suudavad kiiresti peale mulla sulamist kasvu alustada ja õide puhkeda.
Sadevälja aiandustalu rodoaed Harjumaal Karla külas Kuivajõe kaldal on toredalt kujundatud ning liigi- ja sordirikas.
Juuni algul, kui saabub heitlehiste rodode lausõitsemine, puhkeb taluõue serval justkui tulekahju.
Roosid on klassikalised lõhnataimed. Võrratu aroomibuketiga on eeskätt looduslikud liigid, vanad ajaloolised pargiroosid ja teehübriidid.
Roosi lõhn ei lendu mitte õie südamikust, vaid kroonlehtede servas olevatest imepisikestest näärmetest.
Lihtõielised roosid meelitavad oma avatud õite ja tolmukatega ligi nii mesilasi kui ka teisi tolmeldavaid putukaid.
Putukate sumin, üks kauge linnulaulu meloodia ja päikesekiirte sära öise vihmasabina suurtel veepiiskadel kutsuvad lähemalt uudistama.
Läbi aegade on orhideed ehk käpalised oma ilu ja omapäraga inimesi kütkestanud. Meie soov neid taimi oma lähiümbruses näha on aga paljudele liikidele saatuslikuks saanud.