Millistest kohtadest avastada veel enne talve tigusid ja nälkjaid? Mida ette võtta, et neid vähem oleks?
Varasuvel avastatud limane rada aiakividel paneb nii mõnegi aedniku peas punase tulukese põlema.
Kui kodus on valgusrikas ja jahedam koht, näiteks veranda, kus saab hoida istutatud amplit kuni väljaviimiseni, võid aiaärist toodud suvelillede noortaimed kohe sinna kasvama panna.
Mustad „äädikakärbsed”, kes tiirutavad su kaunite toalillede kohal, on leinasääsklased.
Täiskasvanud isendid – need, kes lendavad – taimele halba ei tee, küll aga on ohtlikud nende järeltulijad ehk vastsed, kes tegutsevad mulla sees.
Aiaärides algab varsti nende lillesibulate müük, mis tuleb sügisel mulda pista
Kui vajad suve lõppu kauni värviga õitsejat, pista ostukorvi roosa sügisküünla (Barnardia japonica) sibulad.
Aiaärist kilepakendis (ilma mullata) toodud püsilillede juurikaid, risoome, sibulaid ja mugulaid ei saa enne mai teist poolt aeda istutada, sest alles siis lõpevad öökülmad.
Korterelamu haljasala meelitab kevadiste ilmadega toast välja tulema - kes grilliks sõpradega, kes istutaks lilli ja marjapõõsaid, kes loeks niisama rahulikult raamatut ja võtaks päikest.
Säntpooliad kui ühed armastatumad toalilled kuuluvad gesneerialiste sugukonda ja looduses kasvab neid paarkümmend liiki. Kunagi loodusest leitud taim on tänapäeval Ida-Aafrika metsades väga haruldaseks muutunud.
Taimed vajavad toitaineid ning saavad neid mullast. Suvel naudime õisi ja aedvilju, sügisel võtame saagi üles. Mullale teeb head, kui aeg-ajalt vajalikku tagasi anda, mitte ainult võtta.