Aedhortensia tuleb igal aastal hilissügisel või varakevadel tagasi lõigata – vaid siis on põõsas terve ja tugev ning õisikud nagu suured kohevad vahutorbikud.
Soolestiku mikrofloorast räägitakse enamasti siis, kui antibiootikumid on sellele kurja teinud ja kõht streigib.
Enamasti saavad kasulikud bakterid oma ülesannetega hästi hakkama, aga ainult siis, kui pole segajaid.
Hiljuti käis ka meie meediast läbi uu
Kes ei tunneks Marii Karelli? Kartmatu ja nutikas ajakirjanik, kes ajab taga kuumimaid teemasid ja esitab ebamugavaid küsimusi. Kakskümmend aastat ajakirjanikutööd, ajakirjade ja raamatute kirjastamist, telesaadete toimetamist ja nende juhtimist.
Kes meist ei sirviks vahel kauneid fotosid ja unistaks sumedatest õhtutest imelisel terrassil! Ent Eesti ilm teeb paraku plaanidesse tihti korrektiive ja see, kuidas terrassi ilmastikukindlalt ja praktiliselt sisustada, on paras peavalu.
Puude lõikamine pole asi, mida nui neljaks igal aastal vaja teha, mõtlemata, miks. Küll aga tuleb see tegevus ette võtta siis, kui puude võra on muutunud liiga tihedaks ja viljad jäänud väikeseks.
Kohe pärast õitsemist hakkab sirel moodustama järgmise aasta õiepungi.
Äraõitsenud õiekobarad tuleks võimalikult ruttu ära lõigata, et põõsas ei raiskaks energiat seemnekuparde küpsetamisele.
Kevad on enamike hekkide lõikamiseks parim aeg, sest sellele järgneb kasvuperiood ja lõikehaavad paranevad kiiresti. Samuti on praegu hekitaimed veel raagus ning okste asetusest ja tihedusest on lihtsam ülevaadet saada.
Ajast aega on suuremate lõikehaavade katmiseks kasutatud aiavaha ehk pookevaha.
Mugavamad kasutada ja haaval paremini püsivad on pintsliga pudelites või tuupides haavamäärded, mida sõltuvalt tootjast ja tõlkest nii peitsideks kui palsamiteks kutsutakse.