Aroonia kingib koduaia aastaringis kaks iluelamust: kevadel rõõmustavad silma suured valged õisikud ja sügisel leekivpunane lehevärv, lisaks saab põõsalt ka kopsaka saagi tervistavaid vilju.
Kuulus vene sordiaretaja Ivan Mitšurin ristas eelmise sajandi
Õuna hammustades ja selle maitset nautides on ju täitsa tore teada, kes, kus ja kuidas sordi aretas.
Neli sügisõuna
’Liivi kuldrenetti’ peavad Läti puuviljandusteadlased oma maasordiks. Läti keeles on ta nimi ’Vidzemes zelta renete’.
Helmikpöörise arvukate sortide seast tõuseb täiesti erilaadsena esile sort ’Mocha’, mille lehtedel saab imetleda kohvipruuni värvuse kauneid varjundeid.
Tänu oma ülimalt värvikatele ja/või mustrilistele lehtedele ning graatsilistele õisikutele on helmik
Õuetaimena püsival istutuskohal või konteineris kasvavad eerikad pakuvad keset halli poriaega värve, pikendades sügist ja teisalt juhatades sisse ka talve.
Eerika Erica on liigirikas igihaljaste õistaimede taimeperekond, mis on levinud laialt üle kogu p
Meid, eestlasi, võib nimetada õunarahvaks. Vähe on aedu, kus ei kasvaks vähemalt üht õunapuud.
Õun on meile juba ajalooliselt kõige omasem ja levinum puuvili, aed-õunapuu kohalolekut on mõõdetud umbes 800 aastaga.
Karusmarjasorte on väga erinevaid. Nende viljad võivad olla siledad, kaetud udekarvadega või hoopis karvased. Värvilt heledamad ja tumedamad punased, mustjad, kollased, rohelised, kollakasrohelised.
Karusmari peab olema igas koduaias.
Eesti on võtnud rahvusvaheliste kokkulepetega kohustuse hoida oma riigi elurikkust ja tagada kohalikku päritolu taimede püsimine. Paljude oluliste taimede seemneid hoitakse ülemaailmsetes seemnepankades.
Pojengid jõudsid mõisaaiast taluaedadesse ilmselt juba 20. sajandi alguses. Inimesi, kes on päritud või ostetud talukohaga kaasa saanud roosa, valge või punase pojengipõõsa, on kindlasti sadu.