Istutussügavus on sageli teema, mis ikka ja jälle pojengide juures jutuks tuleb.
Liiga sügavale istutatud pojengid ei taha õitsema minna, päris maa peale jäänud pungad võivad kuivada.
Aeda tasub korrastada nii palju, kui vaja. Samas aga piisavalt vähe, et jääks võimalus näha taimede põnevaid seemnekupraid, jätta lindudele süüa ja putukatele mõned talvitumiskohad.
Pärast jaanipäeva ja juuli alguses on aias nagu puhkus. Seda viga hakkab parandama juuli alguses aedfloks. Mida aeg edasi, seda enam tuleb juurde uusi värve.
Aedfloksi teine nimi on leeklill.
Eesti vanasõna ütleb, et ega tali taeva jää, aga miskipärast tulevad libedus ja lumi alati ootamatu üllatusena, kuigi meie kliimas on talv loomulik nähtus.
Lume ja libeda teemal on käibel hulk müüte, millel pole tõepõhja all ja mistõttu inimesed tikuvad ise oma elu keeruliseks tegema.
Kuna talvel tuleb püsti püsida, vajavad aiatagune kõnnitee ja aiasisesed rajad libedatõrjet.
Tüvele poogitud okas- või lehtpuuvormid on aia ehteks, mis alati pilku püüavad. Neid peaks aias olema paras jagu, nii et nad liialt ei konkureeriks ja igaühe omapära esile tuleks.
Kui peale on tulnud suur istutamisisu, siis on selleks vaja ka peenar rajada. Vaatame üle, kuhu on seda kõige mõistlikum teha, et kõige kaunim lõpptulemus saada.
KohtEnne labida maasselöömist tuleb peenrale õige paik leida.