Laanberg toob esmalt ära fotode hoiustamise kuldreeglid: fotod-filmid puhastada, vältida paljaste kätega kokkupuudet, ise digimisel mitte ära kõrvetada, otseselt liime ja kleepse mitte fotodele-filmidele kleepida, kasutada kalkalaadseid pabereid paberfotode ja/või albumilehtede vahel, hoida pimedas, jahedas ja mitte liiga niiskes kohas.
"Paberfotode puhul peetakse parimaks ühtlast jahedamat temperatuuri. Õhuniiskus ei tohiks olla üle 60-ne. Kui on värvifotodega tegu, siis õhutemperatuur on parim 13-15 kraadi juures," rääkis Ajaloomuuseumi fotokogu hoidja. "Ilmselt on enamus fotosid kogutud karpi või kinnitatud albumisse, mis ongi õige tegu. See varjab liigse valguse ja pleekimise eest. Kui album või karp omakorda veel asetada kappi või sahtlisse ongi juba hästi ümber käidud. Fotod mis satuvad albumis pealispinnaga vastakuti tuleks eraldada, kas õhema paberi (kalka) või siidipaberiga, et ei toimuks kokku kleepumist teiste asjade raskuse või albumi oma raskuse tõttu," selgitas ta.
Ka on Laanbergi sõnul paslik kasutada kiletaskuid säilitamiseks, albumites kasutatud kile on selleks väga sobiv. Plastikaatkottide osas on kahtlus, et võib umbseks muutuda. "Soovitav on vabad albumid puhastada, õrnalt pintsli või kuiva puuvillalapiga liiv lehtede vahelt ära pühkida/puhuda, sest kui taoline vana album on leitud pööningult tuleb sealt tolmu ja liiva tihti kaasa. Seejärel lisada nn hingavat paberit lehtede vahele, et vältida kleepumist. Albumi võib pakkida samuti kergemasse paberisse ja horisontaalselt kuhugi, kus ei ole karta päikese pleekimist või tolmu ja suitsuga kokkupuudet," rääkis spetsialist.
Filmiribad ja negatiivid
Kappe koristades võib sealt leida mitte ainult juba valmis fotosid, vaid ka negatiive ja filmiribasid. "Kui on tegi filmidega, peab neid tihtilugu sirgestama, selleks on mugavaim osta filmiribade jaoks ettenähtud kiletaskuid fototarvete poest või laborist," soovitas Laanberg. "Taskutesse mahub ca 6 kaadrit ja selliselt saab filmiribad markeerida ning kerge vajutuse alla sirguma asetada. Jälle on kasulik panna need taskud filmiribadega pappkarpi ja pimedasse. Info filmil oleva kohta on mõistlik cd-markeriga kirjutada kiletasku servale või kleepsuga lisada kiletasku külge, kuid mitte filmipinna vastu," soovitas ta. Samuti võib ise voltida kalkast või jõupaberist taskud, et filmiribad rullist ära ja sirguma saada. "Taoline filmirulli lahti kerimine tähendab alati tolmu ja kriimustusi, seepärast valida võimalikult puhas töökeskkond. Selliselt sirutatud filmist on ka hiljem paremini võimalik digiteerimisi teha, sest materjal on sirgunud ja ühtlasem skänneritesse asetada. "
Klaasnegatiive, mida ka siiski pööningutelt ning keldritest välja tuleb, on Ajaloomuuseumi fotokogu hoidja sõnul samuti vaja puhastada ja pabertaskutesse laiali laduda, et ühe klaasi nurk teise klaasi emulsiooni ei kahjustaks. "Klaasnegatiivi klaasipoolt võib küürida piirituse ja vatitupsuga, emulsioonipoolt aga harjata väga ettevaatlikult pintsliga vältimaks puuvillakiudude kinnijäämist. Neid ei soovita digiteerida lauaskänneri vahel, sest hetkeline valguse ja temperatuuri tugevus kahjustab klaasnegatiivil emulsioonipinda. Selleks on siiski soovitav klaasnegatiiv tagant läbi valgustada ja pildistada see kaader fotoaparaadiga üle, mida hiljem on lihtne arvutis positiivi keerata," selgitas ta.
Raamitud fotod ja albumid
Raamitud pildid soovitab Laanberg samuti kõigepealt puhastada, milleks sobib klaasipinnalt vati ja piirituse kombinatsioon. "Ka võib raami selliselt üle käia, kuid siiski testida kui õrna värviga on tegu. Tagant avades on eesmärk harjata välja tolm ning liiv, võimalik, et ka raamutud foto vajab sirgestamist enne kui tagasi kokku panna," soovitas ta. Raamitud fotod tuleks samuti pakkida kalkasse või siidpaberisse ja asetada horisontaalselt karpi või kappi, kui seda just ei soovita seinal eksponeerida. "Foto puhul ei sobi väga päikseline sein, sest tugev valgus võib pleegitada pildi – jutt on vanadest fotodest. Tänapäevased tehnikad on juba teised ning ka klaasi saab valida selle taha eksponeeritavat pilti kaitsma. "
Ajaloomuuseumi fotokogu hoidja soovitab jälgida erinevate liimide ja kleepsude kasutamist, reeglina jätavad need pikaajalisel seismisel ikkagi jälje, seepärast on parim teha märkmeid hariliku pliitasiga kui kirjutatakse pildi taha või asetada info eraldi lehtedega karpidesse või albumi vahele. "Muidugi pole vale kirjutada kas tindi või pastapliiatsiga fotoalbumi lehele pildi alla, hea kui seal on märkmed nagu kes on pildil, koht ja aeg – see on kõige tähtsam info foto puhul, kuid tihti seda pole ja järeltulevad põlved ei saa seda ka enam küsida," rääkis ta.
"Kõike seda tuleks toimetada puhaste kätega, kuid veelgi parem kui puuvilla-siidikinnastega. Mõte selles, et käte rasu ja niiskus ei jääks fotodele või negatiividele. Väga vanad fotod on äärmiselt tundlikud igasugu temperatuuri ja niiskuse suhtes, mis tuleb kätelt," hoiatas Laanberg.
Kui fotod on albumis ja tahetakse neid sealt info saamiseks lahti saada, tuleks tema soovitusel kasutada skalpelli või nuga, millega väga ettevaatlikult fotot võimalikult vähe kahjustades, albumilehelt lahti saada. Tagasi kinnitamiseks tuleks kasutada fotonurki. "Loomulikult käib ideaalse korrastuse juurde ka materjali süstematiseerimine ja info hankimine. Kuniks on veel seda kelleltki küsida, võib pidada tabelit arvutis või ise joonistatud süsteemi märgetega, juhul kui peres on olnud fotohuviline ning materjali on palju," soovitas Laanberg.
Tutvu Eesti Ajaloomuuseumi digiteegiga ja uuri uuri näituste ja õpitubade kohta siit!