Sageli ei mõista me isegi, milline tähendus meie käitumisele ja eluviisile on alateadvuses piniseval mõttekillul või mõne meile lugupeetud (armsa) inimese öeldul. See pole otseselt ebausk, kuid nende meeldejäänud mõttekeste järgi seame tihti ka oma toiminguid.
On ka selliseid uskumusi ja arusaamu, mille tõttu jääb ehk mõnigi hea asi tegemata või ellu viimata. Me lihtsalt usume lihtsalt mingisse müüti ja mõnikord isegi suhtume sellesse kui paratamatusse.
Üsna sageli levivad omapärased arusaamad silmadest ja nägemisest, mida vahel isegi põlvest põlve järgitakse.
Tegelikkus aga on teistmoodi.
1. Pisarad ja kae
Mul on nii raske elu olnud, olen elus väga palju nutnud. Öösel valgusid pisarad patja, päeval voolasid lihtsalt põski pidi alla – ei saa ju kogu aeg taskurätikuga pühkida.
Ma nutsin oma silmad kuivaks ja nüüd on tagajärg käes: silmadesse kasvab kae.
Ei, kallis sõber, nutmisest ei tule küll mingisugust kaed!
Hallkae teket ja arengut põhjustavad lihtsalt ealised ainevahetusmuutused inimese silmaläätses. Ühel algavad need varem, teisel hiljem. Nii nagu lähevad juuksed halliks – sellega oleme ju harjunud! –, muutub eaga halliks ka silmaläätse noorelt täiesti kristallselgelt läbipaistev kude.
Kae võib tulla nii neil inimestel, kes ohtrasti pisaraid valavad, kui ka neil, kellel pole elus tilkagi silmast tulnud. Niisiis: tavalise hallkae põhjuseks on ikkagi eluaastad, täpsemalt – vanadus. Teadus teab, et kui elaksime 100aastasteks, oleks 99 protsendil meist hall vanaduskae. Õnneks saab seda tänapäeval suurepäraselt ravida.
Mis puutub nutmisse ja pisaratevalamisse üldse, siis nii valu, mure, solvangute, hingepiinade ja igasuguse stressi ning meeleheite korral toovad pisarad meile olulist kergendust. Miks? Sest silmavees sisalduvad endomorfiinid (alandavad valutundlikkust ja parandavad meeleolu) ning leukiinentsefaliin ja protektiin vähendavad tunduvalt stressi laastavat mõju organismile.
“Mis sa ühtelugu töinad – jäta järele!” Selline ütlus pole paljudel puhkudel üldsegi mõistlik, sest nutmisel pisaraist organismi imenduvad ained on inimese psüühika enesekaitse. Et meestel on harvem silmad vees kui naistel, on see ka üks põhjus, miks kangem sugupool kannatab rohkem stressi all.
Nii et müüt – pisar rikub silma – on tõesti ainult müüt.
2. Silmade “hoidmine” ja lugemisprillid
Sinul juba lugemisprillid ees, aga mina näen veel ilma! Oleme ju peaaegu ühevanused keskealised.
Mina olen oma silmi väga hoolega hoidnud: loen vähe, televiisorit eriti ei vaata ja arvuti taga istun harva, ainult hädapärast.
Kas “silmahoidjal” on õigus? Ei ole.
Meie silmad on nägemiseks ja vaatamiseks. Kui nad on terved, siis kasutage neid niipalju kui kulub ja oma rõõmuks vaja läheb. Vaatamisest silmad haigeks ei jää ja nägemine ei halvene. Kui just väga ära väsite, pange hetkeks silmad kinni, liigutage natuke silmamunasid, hingake paar korda täiel rinnal sujuvalt sisse-välja ja laske aga edasi.
See, kui vara kellelegi lugemisprille vaja läheb, oleneb kaasasündinud teguritest, silma kujust ja ehitusest ning valguskiirte koondamise võimest, mida me silmadele “kergemat elu” andes teadlikult muuta ei saa.
Iga normaalse nägemisega (silmaehitusega) inimene hakkab 40.–50. eluaasta vahel vajama lähedalt lugemiseks või peeneks tööks esialgu nõrku plussprille, sest aastatega kahaneb silmaläätse valguskiirte koondamise võime. Lääts muutub lamedamaks ja kaotab oma elastsust nagu kogu meie keha. Nüüd ongi aeg läätse aidata kumerate plussprilliklaasidega, mis koondavad valguskiiri.
Ärge selle pärast muretsege! Klaase tuleb küll iga paari aasta tagant numbri või poole võrra tugevamaks vahetada, kuid 55.–60. eluaastal on selle murega lõpp – siis silmad nägemise seisukohast enam ei vanane. Nüüd võivad silmi kahjustama hakata rohkem juba haigused. Nii see elus juba kord on ja sellega tuleb leppida. Õiged ja korralikud prillid on muidugi vajalikud.
Allikas: Kodutohter
