Eelmisele aastale tagasi mõeldes tunnistab näitleja ja parodeerija Pille Pürg (48), et eks see oli meile kõigile ülimalt keeruline. "Oli lootusetusetunnet, et mis nüüd ometigi saab ja kunas see kõik lõpeb, aga samas oli see aasta minu jaoks ka tähtis. Tulin välja oma monotükiga, mida me küpsetasime tänu koroonale kaheksa kuud – tavaliselt kestab prooviperiood kaks-kolm kuud. Seda suurem oli aga rõõm, kui sügisel sai mängima hakata ja tegime suure pika tuuri Eesti peal ära. Sügisel andsime 39 etendust ja selle aasta kevadel jätkame. Teeme veel ühe tuuri ja mitte ainult Eestis, vaid läheme ka natuke väljapoole. Nii et selles mõttes oli ühtepidi kurb, teisipidi rõõmus aasta," nendib Pille ja lisab: "Mina olen positiivne inimene ja ütlen, et lõppes positiivselt."
Siiski oli läinud aasta Pillele isiklikus plaanis tervise tõttu keeruline. "Eks minu elu on olnud üldse kuidagi selline, et ega tervis nüüd hiiglama hea ei ole sünnist saadik olnud – komistuskive on jagunud igasse aastasse. Eelmine aasta tuli mul käia operatsioonil ja kahjuks suri möödunud aasta lõpus ka minu väga kallis lemmikloomakene ja sõbrakene, koer Pootsman. See oli valus kaotus, mis purustas mu südame. Nii et selles mõttes oli kurb aasta, aga ma loodan, et läheb paremaks."
Nägin, et see on õige töö
Pille hakkab naerma, kui tähendan algatuseks, et tema elust võiks vändata huvitava filmi, sest selles on olnud omajagu tõuse ja mõõnu.
"Neid on tõesti palju: suurest kurbusest ja kukkumisest nii-öelda sügavasse-sügavasse auku, kust annab välja ronida, kuni suurte võitudeni," muheleb näitleja.
Ta kirjutab tasapisi endast raamatut, mille loodab järgmisel aastal oma viiekümnendaks sünnipäevaks valmis saada. Tema monotüki pealkiri "Kutse juubeliks!" on samuti vihje tulevasele tähtsündmusele.
"Minu elu on nagu Ameerika mäed – üles-alla-üles-alla –, aga olen vanematelt saanud optimistliku loomu. Arvan, et nii mõnigi inimene ei oleks sellele kõigele vastu pidanud," mõtiskleb Pille. "Tänu tööle, mida ma hirmsasti armastan, ja inimestele, kes mu ümber on olnud – head sõbrad, tuttavad, kolleegid –, olen elus püsinud. Loodetavasti ei ole neid katsumusi nii palju enam ees, äkki tuleb rõõmsam periood," on näitleja kõigutamatult optimistlik.
Kõige raskem hetk Pille elus oli vanemate lahkumine. "Arvan, et igale inimesele on oma ema ja isa viimsele teele saatmine kõige raskem moment, eriti kui surm saabub traagiliselt, nagu minu emaga juhtus. Sellest on juba küll kakskümmend kaks aastat möödas, aga ega ausalt öeldes ei ole see mulle ikkagi veel päriselt kohale jõudnud."
Kui ema surmast oli möödunud veidi üle aasta, tuli kalmistule saata isa. "Kuna olen üksik inimene, siis see oligi minu pere. Aasta ja paari kuuga oli plats puhas ja pidin ise hakkama saama. Olin küll juba 27-aastane, kui see kõik juhtus, aga kui oled kogu aeg ema-isa tiiva all elanud, eks siis lööb ikka pikaks ajaks jalad alt," tunnistab näitleja.
"Kuid olin toredate inimestega koos, mul oli töö, oli võimalik millelegi muule keskenduda. Olen ääretult tänulik nendele inimestele, kes mind välja aitasid ja edasi elama sundisid. Ja töö! Nägin, et olin valinud õige ala. Pärast ema matust oli küll raske Vanalinnastuudios mängida naljatükki "Päikesepoisid", aga sa ei saa ju öelda, et sul juhtus kodus selline asi – rahvas on pileti ostnud ja tahab nalja saada. Seda, kuidas ma siis nalja suutsin teha, ei küsinud keegi. Ei pidanudki küsima."
Lähen tööle Vanalinnastuudiosse!
Pille on Eestis ainus paroodianäitleja, kes sellega pidevalt tegeleb. "Näitlemine lihtsalt tuli minu juurde. Umbes 12-aastasena oli mulle absoluutselt selge, et minu töökoht saab olema Vanalinnastuudios," meenutab ta.
Terve nende pere armastas teatrit, suured lemmikud olid Eino Baskin, Ervin Abel ja Sulev Nõmmik. "Kuna olen Tartust pärit, siis Vanalinnastuudio külaskäigud sinna olid minule tohutult suured sündmused. Käisime kogu aeg nende etendusi ja estraadikontserte vaatamas ja ühel hetkel kuulutasin, et lähen Vanalinnastuudiosse tööle. Ema vaatas küll pika pilguga: et kohe niimoodi lähedki? Aga elu on olnud selline, et millest sa unistad, selle sa ka saad," teab Pille.
Tema esimene töökoht oligi Vanalinnastuudio. "Kohe ma loomulikult lavale ei saanud, tuli hakata etendusejuhiks, aga jalg oli ukse vahel."
Ent algus oli Pillele konarlik. "Olin just lõpetanud Tartu 5. keskkooli (praegune Tamme gümnaasium) hõbemedaliga ja läksin, medal taskus, suure hooga ka lavakunstikateedrisse. Tahtsin ju näitlejaks saada, kuhu siis mujale! Aga Ingo Normet, kes tollel ajal kursuse vastu võttis, tegi mulle selgeks, et nalja võib küll teha, aga kusagil mujal – see on tõsine kool. Siis sain aru, et tuleb minna sinna, kus mind oodatakse. Kui ma aastaid hiljem võitsin kaks korda järjest Moskvas parodistide konkursi, tuli mulle Ingo Normeti jutt meelde. Tema oli Tallinnas, mina Moskvas."
Pille ei pane seda siiski pahaks. "Ju siis oli tal lihtsalt tol hetkel vaja teistsuguseid natuure. Ja kui ma nüüd õppejõuna ennast kõrvalt vaatan, tunnistan üles: eks ma olin seal eksamitel noor ja roheline ja saamatu küll."
Tulge mulle koju külla!
Vanalinnastuudio tegeles tol ajal väga palju estraadietendustega. "Maestro Baskinil oli silma, kõvasti silma. Ju ta vaatas, et kui see tüdruk seal lava kõrval ikka nii hirmsasti tahab, las siis proovib. Hakkas mulle andma väikseid rollikesi ja sealt ta kasvas ja kasvas edasi. Kasvas seni, kuni teater lõpetas tegevuse, millest on mul siiamaani ülikahju – see oli suur ülekohus maestro Baskini elutööle. Aga minule lõppes asi sellega, et läksin õppima Helsingi teatriakadeemiasse. Nii et millekski oli see ka hea."
Pille tunnistab, et tema kõige suurema elu- ja teatrikooli andis Eino Baskin. "Ja muidugi minu teine suur iidol ja abiline oli Ita Ever, kes mul ka kodus käis, kui olin 17-aastane. Nimelt olin nii nahaalne, et läksin pärast Eesti Draamateatri külalisetendust Vanemuise tagaruumidesse ja ütlesin Ita Everile: "Tulge mulle koju külla!" See tundub praegu nii jabur, kui ma sellele tagasi mõtlen," muigab näitleja. "No oli tal siis vaja tulla mingisugust plikakest Tartus vaatama, aga ta tuli – ja siiamaani oleme tihedas kontaktis. Ta on minu sammudega kursis ja on alati andnud soovitusi, nii nagu tegi ka Eino Baskin kuni elu lõpuni."
Täpselt sama lugu kordus 30 aastat hiljem Pille endaga. "Eelmisel suvel helistas mulle üks inimene, kes soovis kokku saada ja kutsus mind külla – tema tahab ka näitlejaks saada. Ita Ever tuli tookord mulle vastu ja mina tegin sama nüüd."
Pille on olnud õnnelik, sest ta on kohanud teel inimesi, kes temasse usuvad. "Aitäh neile selle eest, et nad uskusid, panid tähele! Märgati ja lava peale torgati, nagu selle kohta öeldakse. Nüüd, kui oma monoetendustel näen, kuidas rahvas lilli ja kingitusi lavale toob ning saalis püsti seisab, siis mõtlen, et kurat, see oli õige!"
Lõpetan üldse selle asja ära
Näitleja elukutse võib olla küll pealtnäha glamuurne, kuid see on küllaltki stressirohke. Kas mõnikord tuleb võidelda ka rambipalavikuga? "Rambipalavikuga tulen toime. Enne etendust võin olla sisemiselt närvis, aga ma ei näita seda eriti välja. Prooviperioodil olen aga väga närvis. Ütlen ausalt, et mulle proovida ei meeldi, mulle meeldib mängida valmis asja.
Mida pean aga mainima: kui on väga palju etendusi üksteise järel, siis muutub esinemine tükitööks. Etendused on kogu aeg eri kohtades, pikad sõidud. Eelmise aasta oktoobris ringreisil tekitas see minus tunde, et läheks teatrist minema. Lõpetan üldse selle asja ära, sest ma ei lähe oma tööd tegema rõõmuga. Unerežiim on sassis, sööd seda, mida kätte juhtub, ja ebatervislikult – eks seda on ka mu näost näha," on Pille kriitiline.
"Mulle meeldib, kui etendusi on piisavalt, nii et lähen neid andma naudinguga. Selle aasta kevadisel tuuril me enam nii tihedalt mängi, sest Eestimaale on juba ring peale tehtud. Loodan, et saan naudingutunde tagasi, et ma ei lõpeta veel ära, aga mine tea."
Tahan peaosa muusikalis Anne Veskist
Monoetendus on selgelt suur samm igale näitlejale. Mis on veel saavutamata jäänud, millest unistada? "Üks mõttekene on kuskil vaikselt olemas. Tahaksin tegelikult mängida peaosa muusikalis, mis räägib Anne Veski elust. Arvan, et me selle kunagi teeme, aga praegu, kui Anne tegutseb ise väga aktiivselt, on veel vara," leiab Pille. "Kuigi ideaalis oleks ju tore, kui ta ka ise kaasa lööks."
Pille põhiline paroodianumber ongi Anne Veskist. "Eks me oleme natuke sarnased ka: räägime ühtemoodi, hääletoon ja liigutusedki on samad. Tuttavad viskavad nalja, et kumb kumba järele teeb. Ja kes siis veel Eestis võiks Anne Veski muusikalis mängida, kui mitte mina!" tähendab Pille.
Kuidas Anne Veski suhtub sellesse, et teda niimoodi parodeeritakse?
"Meil on olnud koos mitmeid esinemisi. Kui oli minu 35. sünnipäev, laulsime seal koos, ja kui Annel oli 45. sünnipäev, siis ta kutsus mind – tegime koos nalja. Anne on mulle öelnud ühe väga vahva lause: "Niikaua kui sina mind parodeerid, olen mina orbiidil, ka siis, kui mind ennast kohal ei ole. Lase aga käia!" Tõeline suur artist saab aru, et midagi pahatahtlikku selles ei ole. Ma ei ole kunagi püüdnud Annet kuidagi labaseks teha. Ta on väga positiivne ja tore inimene ning temast ei saagi midagi halba teha. Anne saab sellest väga hästi aru," selgitab näitleja.
Nendin, et Pille parodeerimine tundub olevat rohkem austusavaldus kui et midagi muud. "Tõesti tõsi, see ongi austusavaldus Annele, sest ega tal ju reklaami vaja ei ole. Ma teen nii, nagu mina teda näen, ja rahvas on alati võtnud hästi vastu. Järelikult on see õnnestunud. Ja kuigi mul on tekkinud kõrvale ka palju teisi numbreid, jääb minu visiitkaardiks Anne Veski parodeerimine."
Õnnehetked tuleb ära tunda
Pillele on jäänud eluajaks meelde vestlus kadunud Ada Lundveriga. "Ada, kes oli mahlaka ja toreda ütlemisega, väga sõbralik ja ääretult tore kolleeg, küsis: "Kas oled tundnud ära selle hetke, kui on õnn? Sa oled rahul endaga ja maailmaga, sa ei sõdi ega võitle kellelegi vastu ega ole kellegi poolt, vaid istud tugitoolis ja tunned ennast õnnelikuna." Mina vastu, et ma ei ole niimoodi mõelnud.
Ada teatas: "Tead, Pillekene, õnn on siis, kui üks jama on kaelast ära ja teine ei ole veel tulnud." Ja teate, kui õige ütlemine see on! Oled õnnelik siis, kui sul on kõik stabiilne, mitte tohutu eufooria – esietendus on ära olnud, lillevaasid täis, kõik on tore. See on ainult üks hetk: kui üks mure on möödas ja elu rahulik, siis ongi õnn õuel."
Pille tunnistab, et on hakanud sellistele hetkedele üha rohkem mõtlema. "Kuna minu elu on käinud üles-alla, siis neid õnnehetki on seal vahepeal tõesti üsna vähe olnud, aga nad tuleb ära tunda, ja ongi kõik hästi. Hing peab olema rahul. Ükskõik, mis sul on, aga kui sul on hingerahu kadunud, siis seda ei osta sa mitte ühegi raha eest, seda ei saa sulle keegi kinkida."
Mul on iseendaga tohutult huvitav
Pille käest on tuttavad küsinud, kas ta ei igatse lapsi ja toetavat meest, kes tuleks ja teeks kõik ette-taha ära. "Ei, ma ei igatse," põrutab Pille kindlameelselt. "Ma ei ole seda õiget leidnud ja mul on iseendaga ka tohutult huvitav." Sest kokkuvõttes ongi meil vaja ainult kolme asja. "Peab olema iseendaga sõber, on vaja hingerahu ja muidugi tervist, sest kui sul tervist ei ole, siis tegelikult ei ole sul mitte midagi. Võivad olla pangakontol paljude nullidega lõppevad numbrid, kodus võib olla kõik hästi, aga kui tervist ei ole, ei maksa see mitte midagi."
Pille arvates me tänapäeval tervist hoida enam ise eriti ei saa. "Me elu on küllaltki stressirohke, ega sealt end kõrvale hoida ju väga võimalik ei ole. Aga kui sul on hea ring inimesi, kellega rääkida ja kellele võid end avada ning kes sind kunagi ei naeruväärista, siis see aitab."
Näitleja soovitabki: "Kui vähegi võimalik, siis minge puistake stressirohkel ajal kellelegi südant, ja te saate natukene rahu tagasi."
Pille on alati optimistliku meelega. "Kõik ikka imestavad, et ma alati naeratan, isegi siis, kui haige olen. Aga mida ma nutan – haigus läheb ju üle! Mul ei ole õigust virisemisega teiste tuju rikkuda. Nii et kui sul on hingerahu, tervis, optimism, on sul kõik: siis leiad endale töö ja võib-olla ka pangakontole mõned nullid, eks ole. Aga ilma nendeta sa seda ei leia."
