Tõsi, mõnda aega saab ilmselt hakkama kummitihendite, macgyver-teibiga või epoksüliimi ja mansettide paigaldamisega torudele, aga selline paikamine ei saa lõputult kesta, lekkeid ei saa lihtsalt ignoreerida ning ühel hetkel on tarvis ikkagi kapitaalne torustike remont ette võtta.
Veetorustike remont peaks algama diagnostikast. Kui torustikud näiteks kortermajas on olnud ekspluatatsioonis juba aastakümneid suurema ülevaatuse ja veel vähesema remondiga, siis on suure tõenäosusega vajalik üle vaadata nii vee- kui ka kanalisatsioonitorud, sest eeldatavasti vajavad väljavahetamist mõlemad. Kasvõi juba sellepärast, et üksikuid kohti parandades lisanduvad lekked peagi niikuinii teistes kohtades, tänapäevaseid materjale vanasse torustikku ühendades olukord tavaliselt ei parane, vaid pigem vastupidi. Lisaks võib vanadest torusüsteemidest välja tulla asbesti, mille tervistkahjustav toime majas vaikselt lagunedes muudkui süveneb.
Uued materjalid kestavad kaua
Lekked kipuvad tekkima horisontaalväljavooludega kanalisatsioonitorustikes, kus puudub küll surve, ent mille toimimisel mängib tähtsat rolli torude õige kalle, mis maja vananedes ja vajudes võib pikapeale paigast ära minna. Siis hakkavad torudesse juba tekkima kohad, kuhu vesi jääb seisma ja aja jooksul võivad nendes kohtades juba ka lekked ilmneda.
Ja ka siis, kui on otsustatud pesuruumi või kööki remontida, peab kanalisatsioonitorustikule palju suuremat tähelepanu pöörama, kui seda enamasti tehakse. Torud ei jää küll nähtavale, aga see, mis nendega toimub ja kuidas nad toimivad, on hiljem eluruumi ja isegi hoone kui terviku kestvuse seisukohalt teinekord määrava tähtsusega. Sest elu näitab, et kui torud elanike lohakuse tõttu pahanduse esile kutsuvad, siis ei kipu ka kindlustusfirmad kahjusid korvama.
Ega spetsialistidki täpselt ütle, ett ühest materjalist torud on head ja teisest mitte, sest arvesse tuleb võtta vee keemilist koostist, korrosiooni, setete teket jms. Tõsi on see, et ega iseenesest toru ei suuda parandada vee kvaliteeti, aga halvemaks muuta ta seda ka ei tohiks.
Ühes on aga veevarustusega tegelevate ettevõtete spetsialistid ühte meelt – kvaliteetsed on sellised torud, mida ei ole vaja välja vahetada vähemalt 30, pigem aga poole sajandi vältel, samuti peab tänapäevane torusüsteem olema sisuliselt hooldusvaba. Nii valmistavadki nad kaasaegseid torusüsteeme arvestusega, et need kestaks sama kaua kui muud ehitise põhilised osad, nõnda, et selle aja peale, kui on vaja torusid välja vahetada, jõuab eluaseme sisustus läbida mitmeid uuendusremonte.
Torude peitmisel on oma ohud
Tarbeveesüsteemi torustikku soovitatakse paigaldada nii, et võimalikud lekkekohad – liitmikud, üleminekud, hargnemise kohad jmt – oleksid hästi lihtsasti juurdepääsetavad, sest just nendes kohtades tekkivad tavaliselt lekked.
Muu hulgas ka veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemide projekteerimise ning müügiga tegeleva Uponori spetsialistid märgivad, et eluruumi veevarustuse torustiku võib ehitada seinapealsena või konstruktsiooni sisse peidetuna. Esimese variandi pluss on see, et torud on kogu aeg n-ö silma all ja võimalikud lekked saab seina või põrandat suuremalt lõhkumata kõrvaldada. Ja tegelikult on nii ka torusid lihtsam paigaldada. Samas jäävad muidugi köögis ja vannitoas või mõnes teises kohas püstakute juures, kuhu kõik torud koonduvad, need nähtavale, riivavad silma ja muudavad koristamise raskemaks.
Torude peitmisel tuleb arvestada, et ehitusnormid ei luba seintesse ja põrandatesse peita torustikku, mille koostisosad ühendatakse omavahel keermetega, sest lekete korral võib niiskus pääseda ehituse konstruktsioone kahjustama. Ebameeldivate üllatuste vältimiseks tuleb torustiku surveproov teha kindlasti enne seinte-põrandate viimistlusmaterjalidega katmist.
Seinapealse veevarustussüsteemi saab ehitada tavapärasel moel kolmikühendusi kasutades. Kolmikute abil tehakse magistraaltorust väljavõtteid. Torude läbimõõt väheneb lõpptarbija ehk siis näiteks veekraani või segisti suunas, et tagada võrdseid vooluhulki ja vältida rõhu kõikumisi.
Tänapäevane ja paljus ka eelistatud võimalus on kollektorsüsteem, mis peidetakse alati konstruktsioonide sisse. Süsteemi põhiline idee seisneb selles, et iga veetarbimispunkt ühendatakse kollektoriga eraldi toru abil. Ühendused koondatakse kokku hõlpsasti ligipääsetavasse kohta, sealt hargnevad need tarbimispunktide suunas, igal torul on oma ventiil ja vajadusel saab iga toru eraldi sulgeda. Torusid kulub sedasi küll rohkem, kuid ühenduskohti – võimalikke lekkeallikaid – on jällegi vähem.
Ka vasel on võime roostetada
Üldiselt on nii, et tsingitud terastorusid uutesse joogiveesüsteemidesse enam ei paigaldata, sest neis on korrosioon kiire tekkima. Eriti juhtub see siis, kui tsingikiht ära kulub, samuti lähevad sellised torud mineraalainete rikka vee toimel aja jooksul siseseintele tekkiva katlakivi tõttu umbe. Küll aga sobivad need küttevee transportimiseks, sest süsteemis ringlev vesi ei vahetu ja hape neutraliseerib pärast torustiku täitmist teatud aja jooksul.
Kõike seda arvesse võttes kasutatakse tänapäeval vähemalt eluruumide sisese veevarustuse tagamiseks rohkesti vasktorusid, mida ei ähvarda kinnisettimine ja kuna neid saab omavahel joota ning lihtsasti painutada, siis seetõttu on vasktorustikku ka küllaltki lihtne konstruktsioonide sisse, näiteks seinakattematerjali taha paigutada. Samas on vasest veetorud tundlikud ülemäärase veesurve suhtes.
Tasub tähele panna, et eriti happelise vee (pH alla 7) toimel võib ka vasktorudes tekkida korrosioon – vask võib nimelt happelises vees hakata tasapisi lahustuma ja nõnda vee tarbijate organismi sattuda. Suurtes kogustes tähendaks see ohtu tervisele. Just vastuvõtlikkuse tõttu hapetega reageerimisele ei tohi vasktorusid katta betoonisegudega. Eestis on veed sageli happelised ja neid asjaolusid tuleb torusüsteeme ehitades arvestada.
Erinevad plastmassid on torumaterjalina muutumas üha tavalisemaks. Levinuimad on polüetüleen ja modifitseeritud polüetüleen (PEX-torud), polüpropüleen ja PVC. Plasttorusid toodetakse laias valikus nii jäikade kui ka elastsetena, latt- või rullmaterjalina, väljas või hoones sees kasutamiseks mõelduna, mitmesuguste teiste materjalidega kaetuna ja ilma.
Siiski täheldatakse kogu maailmas metalltorude veesüsteemides kasutamise vähenemist. Nende asemele tulevad plasttorud, mis ühendatakse sõltuvalt materjalist keevitamise, liimimise või erinevate liitmike abil. Ühendusviisi valik võimaldab kasutada plastist torusüsteeme ka seal, kus keevitustöid teha ei saa või ei tohigi, näiteks puitkarkassiga hoonete puhul.
Plasttorud keemilistele reaktsioonidele ei allu, nende tegemisel kasutatav materjal on lihtsalt selline. Samuti välistab plastmaterjali sile sisepind katlakivi ladestumise ja setetest tingitud ummistused, mistõttu on plastmaterjal eelistatud ka kanalisatsioonitorude puhul.
Kanalisatsioon tehakse enamasti plastist
Kanalisatsioonitorustiku paigaldamisel tuleb aga arvestada, et plasti mehaaniline taluvus on väiksem kui terasel, mistõttu neil ei tohi lasuda mingit täiendavat püsivat koormust. Samas võib ajaga ikkagi tekkida plasttorude rabeduspurunemine ehk rahvakeeli torud väsivad – materjal ei talu enam rõhku ja temperatuuri, torud võivad hakata lekkima. Ülemäärase rõhu või hüdrauliliste löökide mõjul, samuti vee külmumise tagajärjena võivad tekkida ka nn sitked murrud – torusse tekivad pikisuunalised praod.
Üldiselt on santehnikud täheldanud, et elastsed torud taluvad suuremaid koormusi, sest elastne plast annab n-ö järele, löögid sumbuvad ega levi torustikku pidi edasi. See elastsus lubab plastist kanalisatsioonitorusid paigaldada ka näiteks vanade malmtorude sisse nii, et kunagist hoone sisse ehitatud raskest malmist torustikku ei pea remondi käigus alati ilmtingimata välja lõhkuma.
Uponori toruspetsialistid soovitavad veesüsteemides kasutada uudsemaid, komposiit- ehk kihtseintorusid, mis on iseenesest alumiiniumtorud, aga mille sise- ja välispind on kaetud polüetüleenikihiga. Öeldakse, et need ühendavad endas nii plast- kui ka metalltorude häid omadusi. Kihtseintorud summutavad hästi torustikus vee voolamisest tekkivaid helisid, isoleerivad soojust ja vähendavad kondenseerumist toru pinnal. Lisaks on kihtseintorude eeliseks vasega võrreldav kujupüsivus, sest torud ei hakka temperatuuri mõjul paisuma ega kokku tõmbuma. Komposiittorusid saab sirgestada ja paigaldada ka seinapealsetena.
Plast on elastne ja ohutu
Plasttorude tootmist hinnatakse metalltorude valmistamisest keskkonnahoidlikumaks, sest nende tootmisel olevat nii keskkonda paisatav reostus kui ka energiakulu väiksemad. Seega – vasktorud on ja esialgu ka jäävad, aga nende kasutamine lihtsalt väheneb plasttorude arvel.
Küll aga on üsna karm rusikareegel see, et erinevast materjalist torusid ei tohi ühes süsteemis segiläbi kasutada. Kui on nõuks võetud renoveerida veevarustuse süsteem vasktorudega, tuleb kõiges ka nende juurde jääda jne. Kanalisatsiooni puhul võib väikese mööndusena paigaldada näiteks korteri piires valamutest, WC-potist ja mujalt minevad torud plastist, mis suubuvad maja tsentraalsesse malmtorustikku, aga sellisel juhul tuleb mingil moel lahendada ühenduse hermeetilisus, sest kui torude liitekohtade vahele jäävad suured avad, võib nende kaudu ka paha lõhn hakata eluruumidesse levima.
Juba torusid ostes tasub need hankida nii, et komplektis oleksid ka liitmikud. Odavamat hinda taga ajades ostetakse sageli vaid torud ja loodetakse selle peale, et küllap need kuidagi ka ühendatud saab. Sellisel juhul otsustab juba paigaldaja, kuidas ta seda teeb, aga alati ei pruugi see otsus olla õige, vahel jääb ka ise liitmiku tegemisel oskustest puudu ning siis võib juhtuda, et torud on küll kvaliteetsed, aga süsteem ikkagi lekib.
Torustik tuleb uuendada süsteemselt
Enne torusüsteemi remonti tasub teha nimekiri tehtavatest töödest, nende järjekorrast, vajalikest materjalidest ning nende kogustest. Nii saab muu hulgas paika ka tööde eelarve.
Tuleb arvestada, et uuest materjalist torude kasutamisel on mõistlik välja vahetada kõik vanad torud, eriti sellised, mis on mõnest teistsugusest materjalist.
Erilist tähelepanu vajab uute kanalisatsioonitorude ühendamine tsentraalse püstaktoruga, eriti kui uued torud on plastist, keskne toru aga malmist.
Arvestama peab ka kodumasinate asetsusega, näiteks pesumasin, nõudepesumasin ja võib-olla veel mõned kodumasinad vajavad eraldi veejuhet, musta vee juhtimist kanalisatsiooni ja elektriühendust.
Ka uue vanni, kraanikausi või WC-poti paigaldamisega võib kaasneda torustiku või mõne selle osa väljavahetamine või teise kohta asetamine.
Tuleb langetada valik, kas uued torud tulevad seina peale või soovitakse neid n-ö peita seinakattematerjali alla. Viimasel juhul peab arvestama, et hilisemate rikete kõrvaldamisega kaasnevad ka lammutustööd.
Eeldades, et süsteemi ca 2-barise surve juures on vee liikumise kiirus torustikes kuni 20 m/s, on kuni 10 meetri pikkustes süsteemides hea kasutada torusid läbimõõduga 20 mm, 10–30 meetri pikkusse torujuhtmesse on mõistlik valida 25 mm läbimõõduga torud, pikemate torusüsteemide puhul aga peaks läbimõõt olema 30 mm.
Näiteks 25 mm torud võimaldavad läbi lasta 30 liitrit vett minutis, 32 mm diameetriga torud aga 50 liitrit. Samas tavaline keskmine veekraan laseb minutis läbi vaid keskmiselt viis liitrit vett. Seda teades saab arvestada, mitu veekraani saab mingile torulõigule paigaldada. Seose teadmine veekulude ja torude suuruste vahel võimaldab kujundada süsteemi, mis tagab vee normaalse jaotuse kõigis tarbimisseadmetes.
Millise läbimõõduga torusid kasutada, sõltub veetrassi kogupikkusest, väljundite arvust, konstruktsioonis olevate põlvede, kõveruste ja liitmike arvust ning torustikus olevast rõhust.
Sanitaartehniliste tööde hind jääb vahemikku 25–50 €/h.
Kanalisatsiooniummistuste eemaldamine – 30–40 €/h.
Külmunud veetorude sulatamine – 35–50 €/h.
Torude kaamerauuring – 50–55 €/h.
