Osati vähemalt 14. sajandist pärit ja 16. sajandil praegusele lähedaks ehitatud Suure Rannavärava matsakat suurtükitorni teatakse alates 19. sajandist kui Paksu Margareetat.
Kaitse-eesmärgi minetanud torn muudeti toona vanglaks, mis 1917. aastal revolutsiooni käigus süüdati. Kompleks jõuti 1940. aastaks teha linnamuuseumiks. Vahetult enne 1980. aasta olümpia purjeregatiga seoses toimunud linna ülesvuntsimise raames leiti võimalus teha siia suurejooneline meremuuseum. Viimane tegutses juba varemgi, aastast 1935, ja esiti oli selle kodu sadamas praeguseks hävinud Baikovi sillal elevaatori kõrval asunud hoones, kus varem asus Nõukogude Liidu kaubanduskontor.
1970.–1980. aastate raskepärast ja võimast, kuid samas romantilist laadi, mida viljeleti toona mitmel pool mujalgi, esindas Paks Margareeta stiilipuhtal viisil kuni viimaste aastateni. Siiski otsustati pärast vesilennukite angaarides oleva filiaali ülisuurt menu ka «emamuuseum» lõpuks ette võtta.
Kaheldamatult on müraka suurtükitorniga värav, mille asukohta selgitab tõik, et kunagi kulges sealt põhiline kaubaliiklus sadamaga, paljude jaoks suur lemmik ning meie vanalinna üks olulisemaid sümbolehitisi. Nii pole ime, et kuigi lennusadamas on ruumi palju, pidas meremuuseum vajalikuks jätkata tegutsemist ka Paksus Margareetas.
Peakuraator on muuseumi juht Urmas Dresen isiklikult, kelle meeskonda kuulusid kuraatoritena Priit Lätti, Feliks Gornischeff, Teele Saar, Mihkel Karu, kaasamõtlejaid oli aga teisigi (näiteks Juhan Kreem Tallinna linnaarhiivist).
Perelisi väärtusi sisse toova europrojektiga on traditsioonilist muuseumiõhkkonda jäänud vähemaks ja selle asemel rõhutatakse elamusturistlikku mängulisust. Uuenduskuur näitab selgelt, et tänapäeva turismis on väga oluline ligipääsetavus – nii saab nüüd tornis korrusele liftiga ja kõikjal on ratastoolile ning titekärule sobilikud pandused. Teisalt on tähtsal kohal muidugi süvenemisest prii kruiisiturist – temale pakutakse ilusaid vaateid, mõnd efektset eksponaati, digitaalset särtsakust. Kolmandaks on väga olulisel kohal paindlikkus. Pole saladus, et lennusadamas teenitakse peale piletimüügi igasugu galade ja muude üritustega kõvasti omatulu. Nõnda on ka ekspositsiooni sättimisel lõivu makstud veidi ka seminaride, pidude või mõttetalgute võõrustamisele.
Arhitektuurne lahendus valiti välja võistluslikul viisil 2016. aastal. KOKO Arhitektide oskus vanade, sageli üpris räämas hoonetest (meenutagem kasvõi Rotermanni elevaatorit) otsekui maagilisel viisil kõrvitsast tõld teha, oleme näinud varemgi. Paksu Margareeta kujundus pole büroole omaselt ekstravagantne, kuid ilmselt just seetõttu sobib suurepäraselt vanalinna. muinsuskaitse eritingimused tegi kogenud Aleksandr Pantelejev. Objekti võimsust ja ülesande keerukust demonstreerib ka panustajate arvukus ja prominentsus – nendeks on suuresti mitmed meie tuntumad arhitektid ja sisearhitektid: Raivo Kotov, Andrus Kõresaar, Indrek Mikk, Ingrid Viskus, Anu Ahi, Lea Laidra, Eleriin Tekko, Raili Paling, Liis Lindvere, Kadri Kaldam, Sten-Mark Mändmaa, Jaanus Männik, Kristo Rämson.
Andrus Kõresaar toob välja, et tegelikult pole muudatused sugugi väiksemad kui muuseumi 1970. aastatel rajada aidanud Poola restauraatoritel. Nimelt sai nüüd tornile vundamendi alla korrus juurde, torni tehti lift ja peideti ära kommunikatsioonid, loodi uus terviklik logistika, koge ära mahutamiseks süvendati kunagist hoovi ja ehitati sisuliselt sellele ka uus maja, lisaks asub nüüd hoovis olnud Stoltingi torni äärne maja kogehalli sees.
Samuti jätkab konkursi korras valitud põhjalikum sisearhitektuurne lahendus sujuvalt KOKO ideestikku.
Kujunduslikud üldpõhimõtted on nagu tänapäeval kombeks – kõik uus on eristuv ja liialdusi vältiv, vana ning väärtuslik kenasti välja puhastatud. Muinsuskaitseliselt väärtuslikku paekivi pole kaetud, sest paljud külastajad tulevad siia just vanalinna ehedust kogema. Hallidele seintele on lisatud peamiselt valget, mis mõjub neutraalse ja ka piisavalt maitseküllasena. Vitriinide kuju mängib kaasa torni kaarduvusega ja laevadki paistavad neis hulpivat justkui lainetel. «Helgus ja valgus oli see, mida tahtsime uue ekspositsiooniga raskete paekiviseinte vahele tuua. Katsusime ära kasutada sõõrikukujulist ruumi, kuid kavalalt: kaardvitriinid on läbipaistvad,» selgitab sisearhitekt Helen Oja. Ta ütleb, et nõustub muuseumidirektori Urmas Dreseniga, et lahendus on üpris klassikaline ja sestap võiks püsida ajatuna vajaduse korral üpris pikka aega. Võib märkida, et Helen Oja (autoriteks on veel Raul Kalvo, Artur Stashkevitsh, Lauri Läänelaid, Andrea Miku (Inphysica Technology)) on üks viimastel aastatel märkimisväärset karjääri teinud sisearhitekte, kes on veel kavandanud näiteks Narva Vaba Lava. «Näitusekujunduse läbiv materjal – valge metall, painutatud, justkui laevakerel – kannab ka «valge laeva» metafoori,» lisavad veel meremuuseumist kõneledes Helen Oja ja Raul Kalvo.
Ootasin põnevusega, millise kodu saab enesele uudismagnet – koge. Mäletan, milline uskumatu pilt avanes selle avastamisel – Kadrioru kandis, korrusmajade vahel liivasest sängist leiti uskumatult heas korras hiiglasuur puidust laevakere. Nüüd on ligi 700 aasta vanune, 18 m pikkune ja 6 m laiune vrakk täiesti uues, siseõue tehtud hoonetiivas – visuaalselt õhku tõstetud, selle kohal veiklemas digitaalne tähistaevas. Natuke meenutab lähenemine Stockholmi Vasa muuseumi, kus on samuti keskmes üks uppunud laev, millele sekundeerivad väikeleiud ja hargneb erinevaid jutulõngu. Vahvasti on eksponeeritud õue ümberehituste ja väljakaevamistega välja tulnud kinnistused ning kummastavused – kunagi kuhugi viinud käik, munakividest sillutis.
Kui koge markeerib hansalinnade hiilgust, siis tornis liigutakse korruste kaupa ajas veelgi enam edasi. Teise korruse purjelaevadele järgnevad kõrgemal aurulaevad, sealt edasi jõutakse motoriseerimiseni. Kõrvallugudest hakkab ühe huvipakkuvamana silma baltisakslastest meresõitjate põgus, kuid siiski kõnekas avamine. Nagu varemgi, tegutseb katusel soojema ilmaga välikohvik, külmal ajal on võimalik aga lihtsalt õndsuses ohhetada ja pildistada uskumatuid panoraamvaateid.
Mõneti on muuseum ise nagu mõni sansukast ehk meremehekirst – siin on kõikvõimalikku merendusega seotud huvitavat kola ja hädatarvilikke riistapuid. Juba enne renoveerimiskuuri torni külastanu tunneb ära vanad hitid, milleks on laevamudelite kõrval näiteks kaljas Triinu fokkmast, mis ulatub läbi mitme korruse. Nende vahele on pudistatud mitmesuguseid digitaalseid ja interaktiivseid lahendusi. Ometi on siiski päris asjad – nagu merekarude ehtsad mundrid või ka kogelt leitud nahast esemed – need, mis õigustavad muuseumi pidamist ja mitte kodulehega piirdumist. Kontseptuaalselt hakkab muudatusena silma isikliku ehk samastamist võimaldava mõõtme sissetoomine. Nii jõuavad meieni näiteks erineva varakusega inimeste elu laeval.
Ära on kasutatud ka aknaorvad, kus nüüd saab näiteks erinevate sõlmede tegemist uurida.
Moodsale ajale kohaselt on mitmed eksponaadid pigem kergelt õpetliku võnkega mänguasjad. Näiteks võid ühes nurgas lisada kangidest nii mootori võimsust markeerivat müdinat, teisega aga kajakate kisa.
Siiski ei saa salata, et kergema meelelahutuse otsijale võib reisilaeva karaokebaar tunduda rõõmsalt nostalgiline.
Nõnda on meremuuseum nii piisavalt kergemeelne kui ka tarkust täis. Pole midagi öelda, parajalt paks Margareeta!
Arhitekt Andrus Kõresaar, KOKO:
«Meie arhitektuurse idee peamised eesmärgid olid tuua Paksu Margareeta kahuritorni helgus ja kergus ning luua hoonest läbi voolav külastajate liikumine – seda uudses olukorras koos hoovihoone ja kogevrakiga.
Selleks, et keskaegne koge tunneks end mugavalt nagu pärl pärlikarbis ja oleks igast küljest vaadeldav, võtsime kasutusele hoovi kogu võimalikus ulatuses, kaevates korruse võrra maa alla ja rajades katuse linnamüüri suhtes täpselt nii kõrge, et välja ei paista. Eesmärgiks oli ju väärikas muuseumihoone, mitte laevakuur.
Hoovihoonet projekteerisime läbi enam kui kümme korda, otsides õiget kõrgust ja laiust ning tegeledes vaadeldavusega. Võrreldes konkursitööga tekkis aja jooksul tarkust maa seest juurde, projekteerimisega paralleelselt tehtud arheoloogilised uuringud ja hoovi kaevamine tõid nähtavale keskaegse linnatänava, millest keegi teadlik polnud. Otsus selle säilitamiseks tõi kaasa olukorra, kus hoovihoone embas ka Stoltingi torni jalamil olevat väikest maja, ja koge hoone kõrguse kasvu, sest koge ei tahtnud tänava kohale muidu kuidagi ära mahtuda.
Oleme sellega, et nii keeruline rekonstruktsioon väga hea tulemuseni jõudis, väga rahul; protsess on olnud maraton ja usume, et Paks Margareeta on külastust vägagi väärt.»
