Ühe legendi järgi avastasid tuha ja rasva segu ehk siis seebi puhastava toime naised, kes pesid pesu Tiberi jõe ääres Sapo mäe jalamil: seal läks pesu kergema vaevaga puhtaks kui mujal pestes. Saladus peitus selles, et mäel asuvates templites põletusohvriks toodud loomade rasv segunes ohvrilõkete tuhaga ja vihma ajal kandus see segu mäest alla jõkke.
Esimesed kindlad andmed seebi valmistamise kohta on pärit Vana-Roomast. Pliniuse kirjelduse järgi tehti seepi kitserasvast ja puutuhast. Pompei varemetest tuli päevavalgele seebivabrik, kus oli säilinud terve hulk seebitükke. Tol ajal kasutati seepi villa, kangaste ja nõude puhastamiseks, esimese aastatuhande algussajanditel ka nahahaiguste raviks.
Kehapesemisvahendina levis seep laiemalt alates seitsmendast sajandist, kui Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias tekkisid seebimeistrite gildid. Lõuna-Euroopas valmistati seepi oliiviõlist ja barilla ehk ogamaltsa tuhast. Tulemuseks oli kõrgekvaliteediline Kastiilia seep. Seep oli luksuskaup, kallis ja kõrgelt maksustatud, ning seebigildid hoidsid oma retsepte kiivalt saladuses.
Seebi põhikomponendid – rasvaine ja leelis – on läbi aegade samad püsinud. Kui Prantsuse keemik Leblanc avastas 1791. aastal odava ja lihtsa meetodi leelise (sooda) valmistamiseks tavalisest soolast, hakkas seebitööstus hoogsalt arenema ja seep muutus laiemalt kättesaadavaks.
Pärast Teist maailmasõda hakati seebi nime all massiliselt tootma petrooleumi baasil valmistatud odavaid puhastusvahendeid. Nii ei ole suur osa tänapäeva „seepidest“ tegelikult üldsegi mitte seebid selle sõna tavapärases tähenduses.
Kuumad ja külmad seebid
Seep valmib keemilise protsessi käigus, mida nimetatakse seebistamiseks. Teatud temperatuuril reageerivad happelised rasvad ja õlid alusega – vees lahustatud naatriumhüdroksiidi ehk kaustilise sooda ehk seebikiviga. Valmisseep leelist ei sisalda, küll aga leidub selles looduslikku glütseriini, millel on nahka niisutav toime. Tööstuslikult valmistatakse seepi kõrgel temperatuuril, glütseriin eraldatakse seebist ja seda väärtuslikku ainet kasutatakse muude kosmeetikavahendite valmistamiseks. Sellega kaotab aga seep oma loomuliku nahka niisutava toime.
Külmprotsessi meetodil seepi valmistades seebisegu ei kuumutata, seebistumine toimub aeglaselt mitme nädala jooksul. Nii säilivad kõik seebi looduslikud kasulikud omadused. Seebi puhastavad omadused on suurepärased, ilma et sellele oleks vaja lisada mingeid keemilisi mustust lagundavaid või baktereid tõrjuvaid toimeaineid. Küll aga võib suurendada seebi nahka hooldavat toimet, lisades sellele eeterlikke õlisid, soodsa mõjuga taimi ja looduslikke koorivaid või toitvaid aineid.
Igaühele oma seep
Oma nahka, seda imepärast organit, tuleb hoida. Lisaks mitmekülgsele toitumisele ja korrapärasele kehalisele liikumisele on naha tervise jaoks oluline ka välispidine hooldus. Kõik külmprotsessi meetodil väikeses koguses valmistatud seebid täidavad hästi oma põhifunktsiooni – puhastavad nahka –, kuid nahka hooldav toime on neil koostisest olenevalt erinev.
Piim – kitsepiim, märapiim, jakipiim – sisaldab hulgaliselt valke, vitamiine ja mineraalaineid, mis toidavad ja turgutavad kuiva nahka ning pidurdavad naha enneaegset vananemist. Mesi on looduslik niiskusesäilitaja, mis sobib hästi keskkonna toimel ja keemiliste ainete mõjul kuivaks muutunud naha niiskustaseme ja toonuse taastamiseks.
Kaer koorib nahka õrnalt, seda kasutatakse ka lööbe leevendamiseks ja kuiva naha niisutamiseks. Münt on antiseptilise toimega ning ühtlasi värskendab väsinud nahka. Lavendel on samuti antiseptilise ja niisutava toimega ning sobib igale nahatüübile, ka tundlikule ja õrnale nahale. Lavendel leevendab ka allergiat ning selle mahe lõhn mõjub lõõgastavalt ja tasakaalustavalt.
Kummel sobib hästi laste õrnale nahale, samuti kuivale ja sügelevale nahale. Kummelil on põletikku leevendav toime; lisaks muudab kummel naha ja juuksed pehmemaks ja heledamaks. Nõges sobib hästi rasusele ja probleemsele nahale ning on tugeva puhastava toimega. Sidrun sobib samuti rasusele nahale ja ka lööbe leevendamiseks ning taastab naha normaalse happetasakaalu.
Loetelu võiks jätkata lõputult. On selge, et nagu inimene sööb ja joob seda, mille järele tal isu (s.t vajadus) on, nii tuleb ka nahka toita ja hooldada vastavalt isiklikule vajadusele.
Kuidas seepi tehakse?
Tänapäeval on väiksemahuline tavapärasel viisil seebivalmistamine taas populaarseks muutunud, sest küllap on paljud omal nahal kogenud tööstuslike seepide ärritavat ja isegi kahjulikku toimet. Seebitegemine on omaette kunst, mida tuleb põhjalikult õppida ja harjutada, enne kui valmib just selline seep, nagu teile meeldib.
Üldjoones aga tehakse seepi nii: kõigepealt valitakse retsept. Siis valmistatakse ette leelise ja vee lahus ning lastakse sellel jahtuda. Õli ja rasva soojendatakse pisut, et need oleksid piisavalt vedelad ja õige temperatuuriga. Kui mõlemad segud on saavutanud retseptis ette nähtud temperatuuri, siis valatakse need kokku, segatakse ja jäetakse seisma. Seejärel lisatakse eeterlikke õlisid ja muid komponente. Seebisegu valatakse vormidesse ja jäetakse seebistuma. Umbes 24 tunni pärast võetakse seep vormidest välja ja pannakse järelküpsema – see võtab aega mitu nädalat.
Külmprotsessi meetodil valmistatud looduslikud seebid on küll kallimad kui tööstuslikult toodetud sünteetilised, kuid need on naha- ja ka keskkonnasõbralikud! Paljud lõhna- ja värvained ning sünteetilised antibakteriaalsed toimeained, mida tööstuslikul seebivalmistamisel kasutatakse, on mürgised ja saastavad loodust.
Üks viis endale sobiva seebi leidmiseks on seda nuusutada: kui teile meeldib seebi lõhn, siis on üsna kindel, et see seep meeldib ka teie nahale!
