Sisemise tasakaalu otsimine avaldub päris hästi ka ruumis. Selle suundumuse tunneme ära nii pühakojas kui ka joogasaalis, hiies ja teraapiakabinetis. Pelgulinnast leiab aga kodu, kus kilbil on hingeeluline kord, aga külluse ajastul nii ebatavaline oma tahtmiste selge sõnastamine, konkreetsus, mitte postmodernne rabedus ega kirevus. Jah, puuduvad liialdused, veidrused, küll aga on originaalsust ja ilu.
Konkursil «Eluruum» oli just see korter üks žürii vaieldamatuid lemmikuid. «Pingevaba ja helge!» leidis üks otsustajatest – sisearhitekt Jan Graps.
Mees, naine ja laps elavad tänasel füüsilise (ja tahaks öelda ka, et vaimse) prügi ajastul kadestamisväärsel viisil. Ütleks, hästi, edukalt, aga nii, et neil ei ole üldse palju asju. Mis te eelmisest kodust kaasa võtsite? Ilmselt mõne vaasi ja nõu, arvab perenaine. Täielik zen!
Usun, et minimalism on enamikule meist elustiilina võõras: ikka tuleb reisilt kaasa külmkapimagnet ja tekivad mänguasjade ning riidekuhilad. Äkki läheb kunagi tarvis! Ent ses kodus on pinnad puhtad, sõelale on jäänud vaid oluline.
Visuaalse karskuse üheks saladuseks on tegelikkuses ka arvukas hulk sisseehitatud kappe ja panipaiku, mis esmalt üldse silma ei torka. Sisearhitekt on nimelt kavalalt ära kasutanud viilu alla jäävaid mahte, mis muidu otstarbetult seisma jääks. Päris katuse alla, magamistoa vannitoa otsa ja kabineti kapi kohale on loodud eraldatud tasapinnad, kus saavad vajadusel ennast magama sättida külalised või kuhu võib tekkida hoopis lisapaik mänguks või asjade paigutamiseks. Katusekalle ja nurgad toovad omakorda sisse muidu neutraalsust taotlevasse ruumi huvitavat geomeetriat.
Kodus on suurilmalikku elegantsi. Meelde jäävad väärt materjalid, soliidne viimistlus ja läbimõeldud detailid. Näiteks uksed on maast laeni, mis oli korrektse teostuse mõttes paras peavalu. Esiku ja vannitubade keraamilised plaadid annavad edasi urbanistlikku betoonilikkust, tubades on aga palja jala all soe tamm. Seinad on valged ja valge on ka osati kaldlae pinda kattev parkett.
Elutoast hargnevad toad, mida vääristavad rõdud. Algplaani muudatusena tõsteti suuremas magamistoas pererahva soovil vannitoa uks tuppa. Praktiline! Ilusa detailina hakkavad silma mustajuhtmelised ripplambid, mis on heledate seinte taustal ikka väga efektsed. Mustvalgele maailmale sekundeerivad küll põhiliselt hall ja kreemikad puidud, kuid samas on kodus palju potitaimi ja ka lõikelilli ning põnevat kunsti (näiteks Kaija Kesa «Mohni» sarja graafika), mis lisab omapära.
Omamoodi kangelaseks või atmosfääriks on Pelgulinn. Ühele poole avanevad aknad meditsiinikompleksi vanade õunapuude suunas, teises küljes aga on uskumatu vaade Preesi tänava nukumajadele ja sihvaka torniga Peeteli kirikule. Juba on kogetud piltpostkaartlikke imesid oranžist sügisest lumise maastikuni. Magneetiline!, öeldi vist kunagi. Nagu elaks mõnes väikelinnas, näiteks Paides, arvavad omanikud. Nad räägivad, et on viimasel ajal enese jaoks rohkem Põhja-Tallinna avastanud. Uute lemmikute seas on nii Stoomi rand (kuhu peaks tulema uus rannahoone) kui ka muidugi kiirelt muutuvad Kopli liinid.
Kodu kui protsess
«Midagi liiga lihtsat siin ei olnud,» iseloomustab peremees kodu sisustamist ja sestap kasutati oma plaanide elluviimiseks ka professionaalset sisearhitekti ning suheldi ka maja projekteerinud Tõnu Laiguga.
Helen Oja rõhutab korduvalt, et selle korteri puhul sai parimal võimalikul moel teoks n-ö loosung, millest ta kujundusi luues ikka juhindub: sisearhitektid-arhitektid peavad ruumile looma eelkõige hea ja läbimõeldud kesta. «Ruumi pinnad on kui lõuend, mille peal elu juhtuma hakkab. Minu jaoks väljendub see selles, et sekku nii palju kui tarvis, kuid nii vähe kui võimalik. Näiteks kui kodude puhul on ruumid kaunis ja lihtsas tervikus, kirjutamata ette viimse elemendini sisustust, kõiki pisidetaile ja tekstiile.»
Ta seletab, et kodu puhul on talle võõras otsustada tellijate eest kõik ära, vaid pigem püüab ta kavandada hästi paigas oleva fooni, kus inimesetel oleks hea toimetada. «Kodu on üsna tõenäolistelt pidevas muutumises ja ümber kohanemises, vastavalt eluetapile, hooajale jne.» Nii ongi peremehe hoolikalt valitud saarepuust laudadest sündinud stiilne laud. Ka see, millised tulevad lõpuks teised mööblitükid, otsustati ikka ise.
Kopeerimist väärival viisil on kokku pandud diivan. Viimane on justkui omaette saareke, millel saab istuda nii näoga eri suundades kui ka üksteisega lähestikku. Nagu kunagi menukas paarisiste tête-à-tête, kus saab õrnutseda, lähestikku vestelda, aga ka üksteist ignoreerida!
Teler on paigutatud kabineti tagaseina, mida saab vaadata nii diivanilt kui ka lükandukse sulgudes väiksemast ruumist. Modernismi klassikute kujundusi (Le Corbusier, Eileen Gray) meenutab nii esemete valiku täpsus kui ka hele veisenahk. Mööda ei saa ka arhitektuurist, mis oli suurepäraseks toormaterjaliks, kuhu midagi uut luua.
2017. aastal projekteeritud ja 2019. aastal valminud hoone arhitektid on Tõnu Laigu, Ljudmilla Georgijeva ja Koit Ojaliiv. Laigu QP Arhitektid on tuntud kindlakäelise kavandamise poolest, kus püüdluste keskmes on terviklik ja esteetiliselt korrastatud ruum. Punane maja on kaheldamatult piirkonna uute ehitiste seas üks silmapaistvamaid: julge, nüüdisaegne, aga samas ikka vanast lugu pidav. Pelgulinnas on iga uue maja ehitamine olnud sündmus ja antud hoone tekitas furoori oma viisiga, kuidas täitsa teistmoodi saab tõlgendada traditsioonilisi lahendusi, nagu puidune fassaad, kõrge katus.
Tulemus on igatahes vaimustav!
