Ruljas käsnkõrvits (Luffa cylindrica) on üheaastane kõrvitsaliste sugukonda kuuluv ronitaim. Ta pärineb troopilistelt aladelt, Eestis saab teda kasvatada kasvuhoones. Välimuselt sarnaneb ta meil teada-tuntud köögiviljataimele – kurgile.
Suhteliselt peened, kandilised ja ronivad varred võivad kasvada 4-6 m kõrguseks. Taim kinnitab ennast toe külge nii varre kui ka köitraagude abil. Ühel taimel esinevad nii viljuvad emasõied kui ka õietolmu andvad isasõied, mis paiknevad pikavarrelistes õisikutes. Kui õhutame kuumadel suvepäevadel kasvuhoonet, meelitavad kuni 10cm läbimõõduga õied ligi tolmeldajaid putukaid.
Kurki meenutav vili on sellest siiski palju suurem – võib kasvada isegi meetripikkuseks. Pealt on viljad kaetud tumerohelise, tugeva läikiva kestaga. Väga noori vilju võib nagu kurki toiduks tarvitada, kuid nad pole kuigi maitsvad.
Pesunuustiku saab suurtest ülevalminud viljadest. Selleks kasutatakse viljas olevat tugevat juhtkimpude rägastikku, mis on märjalt pehme ja kuivalt kõva. Pesukäsnade saamiseks koristan käsnkõrvitsa viljad tavaliselt septembris. Pikal ja soojal sügisel või ka köetavas kasvuhoones võib koristusaeg oktoobrissegi nihkuda. Koristatud vilju võib hoida soojemas ruumis, kuni koor muutub pruuniks. Sellises faasis vilja raputamisel on kuulda selle sees olevate seemnete kõrinat.
Kuidas tuleb hea pesunuustik
Kui koor on pruuniks tõmbunud, on õige aeg see eemaldada. Koorimist hõlbustavad koore all nn õmbluskohtades paiknevad tugevad niiditaolised kiud, mille tõmbamisel koor kergesti puruneb. Hea pesunuustiku saamiseks tuleb ka seemned vilja seest välja raputada. Umbes 1 cm pikkused ja valminult mustad seemned meenutavad arbuusi omi. Ühest viljast saab neid nii endale kui ka sõpradele jagamiseks.
Kui seemned välja raputatud, on nuustik kasutusvalmis. Soovi korral võib selle veel osadeks lõigata – nii saab ühest mitu ja igale pereliikmele oma. Lõikamiseks on parem kasutada kääre või hambulise teraga nuga.
Käsnkõrvitsaid võib kasvatada nagu kasvuhoonekurkegi. Seemned külvata märtsi lõpul või aprilli esimesel poolel külvikasti. Idulehtede või ühe pärislehega taim vajab ümberistutamist umbes 12 cm läbimõõduga istikupotti. Taimed istutan kasvukohale mai lõpus, juuni alguses, ja kindlasti mitte kasvuhoone uste ja luukide lähedusse, sest nad ei talu tuuletõmbust.
Käsnkõrvits vajab suhteliselt toitaineterikast mulda. Seetõttu tuleb väetada taimi kurkidele mõeldud väetisega nii istikuperioodil kui ka kasvukohal. Viimane kasvuaegne pealtväetamine peaks toimuma juuli lõpus, augusti alguses. Siis valmivad viljad õigeaegselt.
Nagu kurgi puhulgi, ei tohi kastmist ära unustada. Kuumadel suvepäevadel kastmata jäänud taim nõrgeneb ning lehed vajuvad lonti. Hiljem tekivad lehtedele tumedad laigud ja lehed kuivavad.
Kuna käsnkõrvits kasvab väga kõrgeks, siis vajab ta nööriga või muul moel toestamist. Kasvuperioodi algul keerutan taimi ümber nööri, hiljem kinnituvad nad juba ise toele.
Käsnkõrvitsa taim haruneb väga hästi, seetõttu võib soovi korral külgharud ära lõigata. Väga kõrgeks kasvava taime võrsetippusid võib ka ära näpistada, aga tingimata vajalik see pole. Lõikamata jäetud käsnkõrvits võib suve teisel poolel teistele päikeseõrnadele taimedele head varju pakkuda. Tihedaks kasvav taim on ka üpris dekoratiivne oma toreda lehestiku, suurte kollaste õite ja rippuvate, piklike viljadega. Seejuures pole tarvis vilju eraldi toestada ega siduda. Laske neil lihtsalt rippuda!
Allikas: Kodu&Aed
