„Maja on inspireeritud Skandinaavias tihti suvilamajaks ehitatud barn house’ist. Olime lummatud suursugusest klaasfassaadist ning selle ümber kogu oma maja tegimegi. Tahtsime rohkelt aknaid, valguse mängu ja liikumist kõikides ruumides,” oli kirjas konkursile „Kodu kauniks” saadetud kirjas. Iga külaline võib nüüd veenduda, et soov on teoks tehtud.
Joogaõpetaja ja Motivaator.ee turundaja Kathleen on väliselt habras, kuid tugeva tahtega: „Olin kahekümnene, kui käisin Santiagos palverännakul, seal tundsin tohutut looduselähedust. Läksin, sest lugesin Coelho palverännuraamatut. Vanaisa oli just surnud … Tahtsin läbida selle rännaku üksi, aga tekkis kaaslasi, kellega koos kõndisime. Mõned mehed olid päris matkajad, nendega koos hakkasin tegema 40 kilomeetri pikkusi päevi. Kui sul on võimsad kaaslased nagu vägi taga, siis lähedki nende energiasse ja see pole väsitav! Sain endale sõbrad terveks eluks. See on üliäge kogemus, Püreneedes 40-kraadise kuumaga.”
Oma abikaasa Kaidoga tutvudes oli Kathleen 22-aastane. „Kohe algul rääkisime teineteisele, et tahaksime elada metsas. Mu ema elas Lasnamäel. Kui hakkasime talle uut kodu otsima, siis tulime siinset krunti vaatama. Olin just saanud vanaisa korteri päranduseks, tänu sellele oli võimalik krunt ära osta.
Majaehitus läks küll mitu korda kallimaks, kui kujutlesime. Aga kuidagi on raha alati just vajalikul hetkel tulnud. Ehitusprotsess oli väga stressirohke – seda projektijuhtimist ei tahaks ma enam läbi teha,” tunnistab Kathleen.
Pingeline ehitamise aeg on nüüdseks siiski minevik ja pere saab kõigi meeltega pühenduda looduse keskel elamise võludele. „Mereni on siit kaks minutit jalutada, siis jõuan Vääna-Jõesuu randa. Me käime igal hommikul seal – panen lapse selga, koer kaasa – kokku viis kilomeetrit. Ma väga armastan merd, ka tütre nimeks panime Merilee. Tahame Kaidoga veeta looduses kõik vabad hetked, seepärast ka niisuguse „akvaariumi” tegime.”
Klaasist sein
Võiks oletada, et läbi kahe korruse kõrguva klaaspinna tuppa paistev päike teeb elamise palavaks, kuid ei, sest siinpool on hommikupäikesel mets ees! Lõunapäike paistab terrassile ja ülakorruse vannituppa („Mulle nii meeldib päikesepaistel vannis lebada,” naerab Kathleen), õhtupäikest jagub terrassile, magamistuppa, lapse kambrisse ning ülakorruse ruumidesse. Valgusepuudust siin kindlasti tundma ei pea!
Kui suur krunt, millel kodumaja asub, osteti, siis otsustati kohe, et metsane ala jääb alles, võimalikult palju puid ka. Osa krundist on mururoboti ja oma koera eest väikese aiaga eraldatud – selle taga kasvavad metsikud mustikad ja vaarikad ning mets, nagu see varem oli. Suurte puude alt võeti võsa muidugi maha.
Eelistades looduslikku
Looduslikud materjalid on pererahvale olulised, seda teadis ka arhitekt Liis Sagadi Finnlogist, kes eramu kavandas. Sisekujundaja abi ei kasutatud, plaanilahendus sündis arhitekti ja omanike koostöös. Liimpuitpalkidest (kuusk) maja laed on oksakohtadeta haavalaudisest, põrandal õlivahatatud tammeparkett („Plekkide mõttes ebapraktiline,” teab perenaine nüüd), köögitasapind graniidist.
„Maakütet me panna ei saanud, sest siin kasvab palju mände. On õhk-vesi-soojuspumbaga põrandaküte. Sundventilatsiooni asemel on aga värske õhu klapid. Ehitaja tahtis küll sundventilatsiooni, aga me võitlesime vastu – et ikka oleks võimalikult looduslik. Suvel muidugi hoidsime lihtsalt aknaid lahti. Ja ka suurt Ameerikast tellitud Haiku ventilaatorit kasutasime vajaduse korral,” räägib Kathleen.
Maja hoiab tolmuvabana kesktolmuimeja. Juhtmete lahendus on Kaido poolt väga põhjalikult läbi mõeldud, näiteks arvutijuhtmeid saab ühendada elutoa põranda keskele süvistatud pistikuisse, telefonid on laetavad seinanišist.
Kathleen tunnistab, et sügisel ja talvel igatseb ta minimalistliku sisustusega koju veidi pehmust – siis tulevad mängu hubased pleedid ja ehk isegi mõni vaip. Hubasust lisab Tulikivi kamin, mida köetakse pea igal õhtul, kui Kaido töölt koju jõuab. Kathleen on pooleteiseaastase tütrega kodune, kevadel on oodata ka teise lapse sündi. See ei tähenda, nagu oleks jooga kõrvale jäänud – ei, üleval on perenaisel selleks lausa eraldi tuba, kus mees saab ka jõutrenni teha.
Kuid ka koolitajast ja ettevõtjast Kaidole pole jooga võõras teema: viieaastase kooselu jooksul on selgunud, et paari väärtushinnangud kattuvad enamikus küsimustes. Näiteks usk headesse ennetesse. „Paari pani meid kahe ja poole aasta eest šamaan Anu, ka lapse ristis tema, samuti õnnistas ta krunti ja maja,” räägib Kathleen.
„Kui hakkasime seda kodu kujundama, siis alumine korrus tuli sama suur, nagu oli eelmises kodus Rannamõisas, kuigi see oli korter. Kavandades üritasime vältida kõiki vigu, mis eelmises kodus häirisid. Näiteks köögitasapind oli seal puidust ja kõigest jäid väga kergesti jäljed. Graniidiga seda muret pole. Sealsete värviliste seinte asemel soovisime valgeid, keemiaga kaetud pruuni parketi asemel heledat ja naturaalset … Ja mis peamine: soovisime, et uues kodus oleks palju avarust!”
Energia ja rituaalid
Majas elades on huvitav jälgida, kas ja kuidas palgid vajuvad. Teada on, et Finnlogi meistrid tulevad kõike kahe aasta pärast reguleerima. Soojustust ei ole – palgid on ju paksud! –, kuid nagu Kahtleen selgitab: „Energia ülestõstmise mõttes on maja küljed väljast kaetud püstlaudisega.”
Ta räägib, et energoman Kalju Paldis käis siin energiaid mõõtmas. Tema soovituste järgi vaadati, et magamistuba oleks õige koha peal. Kuna veesoon jooksis maja all, siis pandi vundamendi ümber traat – nii ei hakka veesoon elanikelt energiat võtma.
„Feng shui’d me usume mõlemad. Magamistoas on üks minu taim, teine mehe taim – ja nad tõesti kajastavad me meeleolusid ja enesetunnet. Näiteks minul on praegu õitsemise periood, ja taim on ka lopsakas. Üleval on meil ahvileivapuud, mis on feng shui järgi rahapuu. Seal on ka kristall puu alla mullale pandud – see peaks raha koju tooma.”
Jõuame jutuga Kahtleeni lapsepõlvekoduni. „Mu vanaema elab Kosel, tal on vanaaegne kollase laudisega maja, kus kasvueas palju viibisin. Pirita jõgi läks maja tagant mööda. Sel majal pole aga mu praeguse koduga mingit pistmist. Armastus tuli küll minuga kaasa, aga tundsin, et uues kodus tahan ma hoida puhast joont. Vanaema kogub asju ega raatsi neist loobuda. Mõtlesin juba lapsena, et kui suureks kasvan, siis tahan võimalikult vähe asju.”
Mõistagi koguneb elu käigus asju juurde otsekui iseenesest, kuid sellele on panipaiku kavandades mõeldud. Hoiuruumide ja niššides asuvate garderoobide pind on piisavalt suur, et miski juhuslikul kohal ei peaks vedelema. „Ja me oleme ka suured uuskasutuse fännid, anname palju asju ära! Oleme mõlemad mehega sellised, et … kohe energia puhtaks!”
Rituaalid on selles kodus samuti au sees: „Aias on paekivist tehtud tulering, lõkkeplats – seal käime oma rituaale tegemas. Oleme näiteks oma pulmapärjad siin maa peal ära põletanud. Kui teed seda üheksa kuud pärast pulmapäeva, siis see toob sulle pika kooselu. Ja me oleme mõlemad pikalt mediteerinud, juba enne tutvumist. See ühendab meid. Praktiseerime igapäevast teadlikkust: me ei süüdista ega kritiseeri, ei võta ohvri rolli. Kui miski ärritab, siis küsime endalt, miks see ärritab.”
Kõrvaltpilgud
Külaliste seas, keda Kathleeni ja Kaido uues kodus käib palju, on olnud ka mõni, kes küsib, kas siin metsas elades kõhe ei ole. Tegelikult elavad külgmised naabrid siin samuti aasta läbi, ja eespool veel mitmed. Tänavat mööda liigub inimesi siiski üsna harva, seega poleks kardinaidki vaja. Siiski on aia tänavapoolse osa ette istutatud tihedalt elupuid, mille roheliseks seinaks saamist nüüd oodatakse. Ja alumistele elutoaakendele tõmmatakse pimedal ajal rulood ette. Sest: „Kui ilm on tormine, siis mehe meelest on see romantiline, minu meelest aga hirmus. Ja muidugi on kurb see, et linnud lendavad vastu klaasi, oleme mitu matnud.”
Kathleen ja Kaido on mõlemad taimetoitlased: ei söö liha, piimatooteid ega gluteeni. „Aga villaseid sokke kanname ja suletekk meil on,” rõhutab Kathleen. „Toitu tellime sageli koju, võimaluse korral talutoitu, aga ka Selverist. Ja mu vanaema kasvatab söögikraami, näiteks suvikõrvitsaid! Edaspidi plaanin aina enam ise kasvatada – mulle on hakanud aiandus nii meeldima, et järgmisel suvel tahan küll rohkem käed mullas olla. Ja kasvuhoone tuleb kevadeks kindlasti, seni kasvatasin tomateid terrassil kastides. Ka maasikad edenesid lillekastides tõstetud peenras hästi – ja neid oli palju.”
Nüüdisaegse arhitektuuriga
Sisearhitekt Ivi-Els Schneider:
„Palkmajad ei ole Eesti arhitektuurimaastikult kuskile kadunud. Enamasti ehitatakse retrohõngulisi ja ka kitšilike sugemetega hooneid. Nüüdisaegse arhitektuuriga palkelamu on väga sümpaatne nähtus. See elamu on väga hea näide tänapäeval ehitatud palkmajast, mis sobitub suurepäraselt Eesti külaellu. Interjööris mõjub naturaalne puit meeldivalt, mille kõrvale on sobivalt valitud ka teisi viimistlusmaterjale. Kujundus on lihtne ja rahulik, jätab elamiseks avarust ja õhku. Eriti vahva on läbi kahe korruse paikneva elutoa klaasist otsasein, kust avaneb imeline vaade krundile ja ümbritsevale loodusele. Igal neljal aastaajal erinev. Tõeline eestlaste kodu.”
Looduslik ja praktiline
Terje Riimaa, Eesti Omanike Keskliidu esindaja:
„Eesti Omanike Keskliidu eriauhinna saab kodu, kus on tunda elu ja isetegemist, meie riigi ja rahva ajalugu, innovaatilisust ja nüüdisaegseid tehnilisi lahendusi. Vastukaaluks eelmise aasta rahvusliku eriauhinna saanud kodule, kus elavad esivanemate häärberi taastanud vanaema-vanaisa, sai seekord meie eriauhinna kodu, kus elab noor pere, kes austab looduslikke materjale ja praktilisi lahendusi ning kelle kodu on terviklik, nii seest kui ka väljast.
Ootame edaspidi koduomanikelt julget pealehakkamist, et konkursil „Kodu kauniks” oleks rohkem omapäraseid, energiasäästlikke ja innovaatiliste tehniliste lahenduste ja sisustusega kodusid!
