Keiserlikud põõsaspojengid. Taim, mis väärib oma kohta aias

Mihkel Saar

Põõsaspojenge on niivõrd palju aretatud, et päris looduslikku põhiliiki pole enam säilinud. | Shutterstock

Pojengid on aias ühed pikemaealised püsililled. Pole mingi ime, kui vana mahajäetud ja varemetes hoonetega aia õues õitseb pojeng.

Pojengil on tugevad ja sügavale tungivad juured. Mida kauem taim ühel kohal kasvab, seda võimsamaks puhmik muutub. Ümberistutamist põeb taim aga paar aastat, enne kui varasem elujõud ja õitsemine taastub. Nii tuleb pojengi kasvukohta aias hoolikalt valida.

Kuna puhmikud kasvavad vähemalt 1 m laiuseks, tuleb taimede istutamisel jätta pojengile piisavalt kasvuruumi. Paras põõsaste vahekaugus on rohtsetel pojengidel 1−1,2 m ja põõsaspojengidel 2 m. Kasvuruum on mujal maailmas, kus koduaiad jäävad järjest väiksemaks, pojengide kasvatamisel peamiseks takistuseks. Väikesesse 50−200 m2 aeda on pojenge tõesti raske mahutada. Õnneks on Eesti aiad kordades suuremad kui Kesk-Euroopas, nii leiab pojengile(-dele) koha igas Eestimaa aias.