Alustada tuleks sellest, mis üldse on vererõhk. See on rõhk, millega veri pressib veresoonte seintele. Mõõdetakse seda rõhku, mida avaldab südamest läbi aordi arteritesse voolav veri. Vererõhk koosneb süstoolsest ehk ülemisest, diastoolsest ehk alumisest ja pulsirõhust. Süstoolne rõhk tekib südame vasakust poolest aorti ja veresoontesse (arteritesse) paisatava vere survest arterite seintele. Arvesse tulevad nii südame kokkutõmbumise tugevus, vereringesse paisatava vere hulk kui ka veresoonte elastsus.
Kui süda pärast vere väljapressimist lõõgastub, siis sel ajal mõõdetud vererõhku nimetatakse diastoolseks rõhuks – see näitab südame lõõgastumisaegset rõhku veresoontes ja oleneb peamiselt nende toonusest.
Pulsirõhu saame siis, kui lahutame ülemise rõhu näidust alumise oma. Mida suurem erinevus nende kahe vahel on, seda jäigemad on arterid. Mõnevõrra oleneb pulsirõhk ka verevoolu kiirusest, mis on sõltuvuses vasaku südamevatsakese kokkutõmbumise ajast.
Inimese vananedes on pulsirõhk tavaliselt suurem kui nooremas eas, sest vanusega veresoonte elastsus väheneb, ent muidugi on veresoonte elastsuse vähenemiseks ja pulsirõhu tõusuks ka teisi põhjuseid, sageli näiteks pikaajaline vererõhuhaigus.
Muude võimalike põhjuste otsimiseks teevad südamearstid vererõhuhaigetele uuringuid. Kindlasti on erinevatel hüpertooniaravimitel isesugused toimed nii ülemisele, alumisele kui ka pulsirõhule – seega saab ravimeid määrata pärast tehtud uurimisi.
Parimaks ehk optimaalseks vererõhuks peetakse näitu 120/80 mm Hg. See tähendab, et süstoolne rõhk on 120 ja diastoolne 80 – järelikult pulsirõhk on 40 mm Hg. Üle 140/90 (pulsirõhk seega 50) aga tuleb rõhu tõusu põhjuseid hakata uurima ja ravima.
Loomulikult ei ole ükski vererõhunäit mingi kivisse raiutud suurus. Rõhunumbrid ei muutu ainult füüsilise koormuse ja erutuse korral, puhates ja päeva jooksul, vaid olenevad ka mõõteriista täpsusest, kehaasendist mõõtmisel ja paljudest muudest asjaoludest.
