Hõõgniidi täpne koostis pole teada, kuid sel ajal tehti neid valdavalt söestatud materjalidest. Antud lambi niit on kaheksa korda jämedam kui hiljem kasutusele võetud volframniitidel. Süsi hõõgub külmemalt, mis vähemalt osaliselt seletab tema pikaealisuse.
Imelamp väga palju ei valgusta, tema valgusvõimsus vastab umbes neljavatise hõõglambi omale. Seda on palju vähem kui näiteks tavalise elektriahju valgustuspirnil.
Tavaliste hõõglampide võidukäik jätkus kuni viimaste aastateni, kuid valgusdioodid ehk leedid on hakanud neid – muid tegureid kõrvale jättes – väiksema voolutarbe ning kauema kestvuse tõttu kõrvale tõrjuma. Leedidele lubatakse üldiselt 50 000 tundi kasutusaega ehk jätkuvkasutuses peaaegu kuus aastat.
California valgusallika valmistas omaaegne firma Shelby Electric ja tema algne maksumus oleks praegustes hindades olnud umbes kümme eurot. Lamp põhineb Adolphe A. Chailleti poolt patenditud ehitusviisil, mille aluseks olid omakorda Thomas Alva Edisoni lahendused.
Edisoni üheks põhiliseks täienduseks hõõglambile oli klaaskolvi sisse tekitatud vaakum, mis pikendas lampide kasutusiga oluliselt. Edisoni lambid kestsid umbes 1200 tundi ja nad olid üpris soositud.
Härra Chaillet täiustas muuhulgas hõõgniidi riputuskinnitust ja niidi omadusi, kuid keegi ei tea, miks just see lamp on kestnud nii kaua. Äkki oli see mingit sorti esmaspäevahommikune õnnelik äpardus?
Teiselt poolt oli toote pikaealisus tol ajal veel müügiargument. Milline tänapäevane tootja sooviks toota midagi, mis kestab 117 aastat? Chaillet’ ajal ei tuntud veel suhtumist „tahtlik kestvuse nõrgendamine“.
Livermore’i depoos on üles seatud netikaamera, mille abil võib jälgida lambi hõõgumist arvutist või nutikast, kui midagi tähtsamat teha ei ole. Allikas: Tehnikamaailm, mai / centennialbulb.org
