Pärast Helsingi TARi ja Haapsalu Kuursaali võis toidukultuuri austaja oletada, et nüüd on Martti Siimann ja Tõnis Siigur ilmselt kõik asjad ära teinud. Kui visioonirikas Tartu toomkiriku varemete keskele mõeldud õhuline restoran välja arvata, on unistused ja erinevad stilistikad justkui läbi proovitud. On romantilisi rannarestorane, Paju villa ja Tuljaku puhul ajalooliste hoonete tänuväärset elustamist söögi ning pieteeditundeliste ruumilahendustega, šikki joont.

Ausaks jäädes on FUMEs pakutu suurlinlikum kui Tallinn ise, kus ikka veel ilmnevad postsovetlikud grimassid ning söögikohti saadab isikupäratus.

«Suitsune» nimi viitab veidi külastajale nähtavalt seisvale Madridis spetsiaalselt valmistatud Vulcano Gressi grillile, mis hetkel on siinkandis omataoliste seas suurim. «Meil on baski sugemetega menüü, kõik käib ümber grilli, enamik asju on tule ja suitsuga seotud. Sealt ka nimi,» avab restorani looja Martti Siimann. «Teistmoodi on ka see, et tavaliselt tulevad inimesed meie juurde. Siin on vastupidi. See on Siigur Restaurant Collectioni esimene kesklinnakoht.» Muide, NOA peakokk Heinrich Liis, kelle eestvõttel grill telliti, koliski FUMEsse.

Ümbruse elav siblimine, autode vool, natuke metsik taimestik, vastuoluline arhitektuur – armas puukirik, suvalise ilmega büroohooned, uuendatud tööstuspärand, vanalinn – moodustavad akvaariumilaadsete akendega ruumis kummastava kordumatu atmosfääri.

«Mõnele võib tunduda kujundus üle võlli minevat, ent oleme aru saanud, et koduse Skandinaavia aeg on täis saanud. Seda nii toidus kui ka restoranide kujunduses. Põhjamaine hygge on väga äge, aga seda hoiame oma eelmistes kohtades. Siin proovime teistmoodi lähenemist. Tegelikult tahaks mõnikord panna pintsaku selga ja minna kuldsesse kohta vanaema juubelile,» avab omanik kontseptsiooni.

Kas iga uus koht on kõige täiuslikum, kogemuste ja eksimustest õppimise süntees?

«Ei, alati on midagi puudu,» muheleb Siimann. «Aga eks ta ole kõige lähemal täiuslikkusele, kuna meil on kogemusi nii palju. Oleme reisinud ja käinud ning joonistanud ja pildistanud, parimaid mõtteid endale salvestanud. Samas pole see ühegi asja koopia. Siin on toit võrreldes eelnevate restoranidega teistmoodi. Aga nagu Siigur on öelnud, et kui Picasso maalib, siis iga maal on erinev, aga ikka tunned sa ta ära.»

Toit on peen; taldrikute, kausside, kompositsiooni ning värvide abil imekenasti serveeritud, ent eelkõige väga maitsev. Cantabria anšoovise-pintxos on sisuliselt võileivakesed – sidrunikreemjuust ja kapparid kõlavad kalaga kokku. Lõhe-crudo ehk siis värske lõhesuupiste suudab üllatada – rikkaliku assortii loomiseks on näiteks kasutatud veriapelsini, ingverit, laimi, aga ka redist. Serveerimiseks kasutatakse efektset klaasnõu. Veelgi uhkem on krabi, mis saabub lauale üllatusena baroksel viisil krabikujulises nõus. Grillitud tiigerkrevette serveeritakse tšilli-küüslauguvõiga, maitseks safrani-aioli (rahvalikult: majonees), priske brioche. Näiliselt lihtsad grillitud paprikad tasakaalustavad hästi sel korral eelistatud merelisemat valikut.

Interjöör meenutab oma elavuselt Eesti kontekstis vaid Maile Grünbergi lusti.

Ruum on osavalt liigendatud erinevate meeleoludega tsoonideks, kus on mitmekesine valik istumiskohti. Külalistele pakutakse nii kaarduvaid diivaneid, puiduseid istmeid kui ka tugitoole. «Viimased aastad olen käinud mööda maailma restorane, mõõdulint taskus, et saada kinnitust, kui suur üks või teine laud on, kuidas mööbel ruumi mahub ja millal läheb kitsaks,» selgitab Siimann. «Iga asjaga on siin väike story. Siin ei ole tavaline parkett, vaid viinamarjakestadega immutatud puit.»

Erilise leti messingpind valtsiti aga laineliseks meistri abiga, kellel oli töökotta sattunud sajandivanune plekkahjude jaoks vajalik press.

Laterna Magica abil leiti Nappe C5 (Dimore) ja Siimanni Roomas silmatud Calypso kollektsiooni (Contardi) valgustid. Viimased on tõesti isemoodi – tuues kokku art déco atraktiivsed vormid ja Lõuna-Ameerikast ning troopikast inspireeritud mustrid ja kangad.

FUME sisearhitektid on Tarmo Piirmets – kellega Siimann on koostööd teinud ligi 25 aastat ja pälvinud sarnase sünergilise koostöö eest Spiritiga arhitektuuripreemia – ja Anni Gihm. «Meil on Marttiga vaat et bioorgaaniline side. Piltlikult väljendudes ta helistab, et on ühe koha leidnud, ja päeva jooksul on jooniseid tarvis. Tohutu tempo, tohutu ideeküllus!» muigab Piirmets. Sel korral prooviti miskit uut – luua neighborhood-resto asemel kesklinna söögikoht. Ta oletab, et võib saada enam kui küllusliku kujunduse eest vastu päid ja jalgu, sest meil on pigem kombeks modernistlikud vaoshoitud interjöörid tühjade valgete taldrikutega. Siin on aga eeskujuks Londoni meelelahutuslikumad restoranid. «Muu maailm on sinna suunas juba varem liikunud. Ilmselt on raske uskuda, et alul oli lahendus veel aktiivsem. Meid inspireeris ka maja ise, kus on eeskujuks art déco ja ei tea mis veel.»

Ka turunduslikult proovitakse olla meeldejääv. Piirmets: «Inimesed ise afišeerivad, kus nad on. Seega pole ka interjöör geneeriline, vaid aktiivsem, tihedam. Pildistamisega arvestamine on ilmselt sisearhitekti uus ülesanne.»

Siimann ütleb, et ilmselt on hetkel nende tualetid Instagramis kõige popimad. Ja tõesti – nii naiste- kui ka meestekäimla on uskumatult kihvtid. Neid ehivad brändi Trone otsekui kadunud Ettore Sottsassi vaimus efektsete mullidena valamud ning potid – kõik julgete värvidega ning piilumist väärt. Lisaks saab tualettruumis istet võtta Stella McCartney ja B&B Italia koostöös sündinud seenemustriga tugitoolis.

Suur osa mööblit on erilahendus. Meie oma NOBE Interiorsi ja Ra Suni kõrval on koostööd tehtud ka näiteks Läti klaasitootjaga Cleanpoint; marmorist baarilett ja köögileti käsitsi uhutud kivist fassaad on Kiviprojektist.

«Oleme õnnelikud, et restoran läks hästi käima,» summeerib Martti Siimann ja tema restoranikülalised löövad samal ajal justkui tellimise peale vahuveinipokaale kokku.

AVALIK RUUM | Fotogeeniline FUME